„Blackstar” – Bowie pöörab minevikule selja

Muusik teeb hüppe elektroakustilisse džässi, millel on krüptilised sõnad ja erutavalt veider muusika.

69. sünnipäeva künnisel (arvustus ilmus 7. jaanuaril – EPL) on David Bowie isegi roki aristokraatia standardite järgi haruldases olukorras. Ta ei anna intervjuusid, ei osale uute release’ide reklaamis ega jaga enda kohta üldse mingeid kommentaare. Ta ei käi oma hittidega maailmaturneedel. Tegelikult ei tee ta midagi, mida rokkstaarilt eeldatakse. Teoreetiliselt peaks selline käitumine tähendama üheotsapiletit unustusse, seltsiks vaid eriti andunud fännid.

Kuid 2013. aastal pärast kümneaastast vaikimist ilmunud albumi „The Next Day” järel on selge, et see on tegelikult edu pant. Bowie nappe avalikke väljaütlemisi peetakse äärmiselt tähtsaks. Tema albumeid tudeeritakse sama innukalt nagu omal ajal, kui jumaldajate armee teda Victoria raudteejaamas vastu võttis. Kasuks tuleb seegi, et pärast tagasitulekut kirjutab Bowie taas raskesti mõistetavaid ja hämaraid laulusõnu, mis kunagi olid tema leivanumber. Need on salapäraseid viiteid täis pikitud. Albumi „The Next Day” ja nüüdse „Blackstari” laulusõnad sarnanevad pigem „Station to Stationi” (1976) nimiloo läbimatu tekstidžungliga kui näiteks isalikku igatsust väljendava sõnumiga 2002. aasta laulus „Everyone Says Hi”, mis oli pühendatud tema täiskasvanud pojale.