Festivali põhiprogramm oli nagu alati piiskopilinnuses. Müüride vahel, kus sajandeid tagasi varjuti vaenlase eest, väriseti hirmust ja valati verd, nauditi nüüd muusikat, õlletopsid näpus. Publikut vaadates küsisin endalt, milline on bluusifestivali külastaja. Vastus: küpsemas eas ja keskmisest rikkam rahumeelne eestlane. Või soomlane, sest ka neid oli festivalil üpris palju. Muidugi oli festivalil ka nooremat publikut, kuid vähe. Rahvas elas kaasa, aga pigem vaoshoitult, mitte ennastunustavalt tantsides ja hõisates. Bände lavale tagasi eriti ei kutsutud ja jalgu ei trambitud – kõik oli väga rahumeelne.