Nooruke Dylan, kes jalutab tol jaanuaripäeval pilvelõhkujate vahel, on Minnesota ülikoolist esimese õppeaasta lõpuks välja langenud noor muusikuhakatis. Tal on seljataga bändikogemus kahest keskkoolikoosseisust, ta on mänginud kaks kontserti poplaulja Bobby Wee saateansamblis.

Kuid tema meeled on vallutanud lõunapoolsetest raadiojaamadest tulvav folkmuusika. 1961. aastaks on räpane rock’n’roll lahjenenud helesiniseks noortepopiks. Sõjaväest naasnud Elvis Presley mõjub vahest sama mässumeelse rokkarina kui Kristjan Kasearu. Ja Dylan, ilmselt rock’n’roll’i unelmates pettunud, otsib tõde minevikumuusikast.

Woody Guthrie, Pete Seeger, Odetta Holmes. Põhimõtteliselt teeks sama välja, kui tänapäeva indie-noor heidaks kõrvale Franz Ferdinandi ning vaimustuks New Orderist, Gang Of Fourist või A Certain Ratiost.

“Rock’n’roll’ist jäi mulle väheseks. Seal olid suurepärased lööklaused ja kaasakiskuvad rütmid, kuid need lood polnud tõsised ega peegeldanud päris elu,” kirjutab ta kakskümmend aastat hiljem kogumikalbumi “Biograph” vahelehel.

Dylan jätkab: “Folkmuusika on tõsisem. Lood kõlavad lootusetumalt, kurvemalt, võidukamalt, usklikumalt ja sügavamalt.”

Punk Dylan

Ah get born, keep warm

Short pants, romance, learn to dance

Get dressed, get blessed

Try to be a success

Please her, please him, buy gifts

Don’t steal, don’t lift

Twenty years of schoolin’

And they put you on the day shift

(“Subterranean Homesick Blues” 1965)

Kui Dylan oleks sündinud kümme või viisteist aastat hiljem, olnuks ta ilmselt olnud esimese põlvkonna punkrokkar. Kuid ei, punkaritel olid oma Dylanid, Joe Strummer (The Clash) ja Jello Biafra (ex-Dead Kennedys), sest Dylan, nagu Strummer kakskümmend viis aastat hiljem, loob enda kodanliku päritolu varjamiseks tegelaskuju – juurteta poeedi, oma ajastu siira ja sarkastilise südametunnistuse.

Ka iidol – Woody Guthrie – oli neil ühine (Strummeri esimene lavanimigi oli Woody Mellor). Ning sarnaselt Biafraga armastab Dylan oma kohati hiiglapikkades laulutekstides ironiseerida, salvata ja solvata. Või mis Biafra – Villu Tamme ikka!

Kuid tulgem tagasi Dylani juurde. Akustilise kitarri ja suupilli saatel vanamehehäälega olusid kiruv noormees sööb end kiirelt skeenesse. Neliteist kuud pärast tema New Yorki kolimist, 1962. aasta märtsis, ilmub poelettidele Bob Dylani debüütplaat. Ja mittelt sugugi mõnelt pisiplaadifirmalt, vaid soliidse Columbia Recordsi kulu ja kirjadega.

Müügiarv – 5000 eksemplari – pole just suurem asi. Kuid Dylanit ei vallandata, ta saab mänedžer Albert Grossmani (vt kõrvallugu) abiga järgmise võimaluse.

1963. aastal näeb ilmavalgust Dylani teine album “The Freewheelin’ With Bob Dylan” ja selle avalugu “Blowin In The Wind” tabab märki.

Õigel ajal õigel laval

Tol ajal hakkab Ameerika ühiskond end üha jõulisemalt liigutama, nagu heidaks ärkaja pealt palava vatiteki. Jack Kerouaci “Teel” ja Allen Ginsbergi “Ulg” on noorte seas oma töö ammu teinud.

Valges Majas jagab, valitseb ja naeratab John F. Kennedy, riigi kõigi aegade noorim president. Tänavatel peab kõnesid Kennedy fotonegatiiv, kirikuõpetaja ja kodanikuõiguste eest võitleja Martin Luther King. 1963. aastal ütleb ta paarisaja tuhande meeleavaldaja ees kuulsad sõnad: “I have a dream!”

Senaator Joseph McCarthy nõiajaht kommunistidele ja muudele spioonidele, mis muuseas pani pitseri ka Dylani ühe eeskuju Pete Seegeri karjäärile, on nagu üle-eelmise öö halb unenägu. Ameerika Ühendriikide pearivaali Nõukogude Liitu valitseb muidu muhe mees Nikita Hruštšov, kes suudab maailma 1962. aastal korraks tuumasõja veerele viia.

Paneme nüüd siia konteksti Bob Dylani isiku ja lüürika. Pealt paarikümnene kutt, kes ei roki ega rolli viimase moe järgi, vaid toetub kümnete rahvalaulikute, 1930-ndate majanduskriisi rohujuuretasandil üle elanud vanade torisejate – auklikuks kulunud traksipükstes ja puuvillase habemega bluusimeeste ning ruudulises tööpluusis kantritaatide – vaimsele pärandile. Dylan laenab neilt mõtteid ja meloodiaid või laulab nende lood enda omaks ja teiste südametesse.

How many roads must a man walk down

Before you call him a man?

Yes, ’n’ how many seas must a white dove sail

Before she sleeps in the sand?

Yes, ’n’ how many times must the cannon balls fly

Before they’re forever banned?

The answer, my friend, is blowin’ in the wind,

The answer is blowin’ in the wind...

(“Blowin’ In The Wind” 1963)

Laulja Pete Seeger tunneb Dylani tolles laulus ära vana spirituaali “No More Auction Block”. Folkorist Alan Lomax kirjutab raamatus “The Folk Songs Of North America”, et too spirituaal on pärit 1830. aastate Kanadast ja selle kirjutasid endised orjad pärast Inglismaa loobumist orjapidamisest.

1978. aastal tunnistab Dylan ajakirjanik Marc Rowlandile: ““Blowin In The Wind” on alati olnud spirituaal. Ma sain selle idee laulust “No More Auction Block” – ka see on spirituaal ja “Blowin In The Wind” ajab sama rida.” Niipalju siis autoriõigustest pärimusmuusika kontekstis.

2004. aastal Los Angeles Timesile antud intervjuus tunnistab Dylan: “Kindlasti on loomulik võtta kellestki eeskuju.” Kuid ta ei kiida heaks lihtlabast kopeerimist: “Kui sulle meeldib kellegi looming, siis on iseenesestmõistetav, et sa tutvud kõigi tema mõjutajatega.”

Dylani arvates ei tohiks noor folkmuusikuhakatis piirduda vaid tema plaatidega, vaid peaks kuulama läbi niipalju folki, kui pea võtab, ning kasutama laulukirjutamises nüüdseks üle sajandivanuseid traditsioone.

Samas pole ka Dylan olnud kade oma lugusid teistele mängida andma ning nii mõnigi tema lugu on saanud hitiks kõigepealt kellegi teise esituses. Näiteks The Byrdsi igihaljas “Mr. Tamborine Man”.

Alati tänapäevane ja rokkar

Kuid Dylani lausa kuritegelik panus rokkmuusikasse on ikkagi kaks lugu: “Like A Rolling Stone” ja “Knockin’ On Heaven’s Door”. Tuhandete kaver- ja kõrtsibändide, kuid ka maailmanimede nagu Eric Clapton või Guns’n’Roses esituses on veereva kivi koputus taevauksele muutunud lihtsustatud maitse sünonüümiks.

Kuid pidage! Peale laenamise, mugandamise ja tõlgendamise on Dylanil võime pidada ajaga sammu. Mees on tunnistanud: “Ma proovin alati ajaga kaasas käia. Ma ei taha muutuda inimese ja loojana kas nostalgitsejaks või eneseimetlejaks. Minu arvates ei takerdu edukad inimesed oma minevikku. Seda teevad ainult kaotajad.”

Ja Dylan loobub talle tunnustuse toonud akustilisest folkmuusikast. 1965. aasta märtsis, kui Ameerika Ühendriikide plaaditabeleid valitsevad inglased, nagu poleks USA Iseseisvussõda olnudki, ilmub poelettidele tema järjekordne (mööngem – 1960-ndate Dylan on vägagi produktiivne) helikandja – pooleldi elektriline, pooleldi akustiline “Bringin’ It All Back Home”.

Briti invasiooni ajal ilmunud plaat on otsekui Dylani ja biitlite tasaarveldus – mina pakkusin teile kanepit, teie laenate mulle Stratocasterit (elektrikitarri keretüüp – toim).

Saba ja sarvedega Sratocaster tõstab Dylani tema senisest kontekstist välja. Tõsimeelsete folgiaustajate jaoks on ta pühaduseteotaja.

“Meie pärimusmuusika ja ballaadid on loonud erakordselt andekad inimesed, kes töötavad aja jooksul välja kujunenud traditsioonide piires... Aga Bob Dylan? Ainult kriitikameeleta, nõretavast popmuusikast hellitatud publik vaimustub sellisest kümnenda järgu jamast,” pahandab Ewan MacColl ajakirjas Sing Out! pärast Dylani ja bändi esinemist Newporti folgifestivalil.

Koerad hauguvad, Dylan rokib edasi.

Siinkohal lõpetame, sest ring sai täis. Rokist oled sa võetud, rokiks sa ka saad. Kui Bob Dylan oleks heaks arvanud hiljemalt 1970. aastaks surra või kirjanik Salingeri kombel erakuks hakata, poleks tema tähtsus sugugi väiksem kui praegu, kui mees on viis kümnendit jutti laule kirjutanud, kohaste ja kohatute sõnavõttudega maha saanud ning jätnud jetijälje popmuusika ajalukku.

Bob Dylani portreed aitasid koostada Jaak Johanson, Villu Tamme ja internet.

Kes on Dylani lugusid esitanud?

Väike valik Dylani töötlusi

kabareest pungini:

••Guns’n’Roses – “Knocking On Heaven’s Door” (Use Your Illusion 2; 1992)

••Jimi Hendrix Experience – “All Along The Watchtower” (Electric Ladyland; 1968)

••The Byrds – “Mr. Tambourine Man” (Mr. Tambourine Man, 1965)

••Marlene Dietrich – “Die Antwort Weiss Ganz Allein der Wind” (“Blowin’ in the Wind”, 1963)

••Bryan Ferry – “A Hard Rain’s a-gonna Fall” (These Foolish Things, 1973)

••Ramones – “My Back Pages” (Acid Eaters, 1994)

••Mike Ness (Social Distortion) – “Don’t Think Twice” (Cheating At Solitare, 1999)

••Peter Paul & Mary – “Don’t Think Twice, It’s All Right” (In the Wind, 1963

••XTC – “All Along the Watchtower” (White Music, 1978)

••Elvis Presley – “Tomorrow is a Long Time” (Spinout, 1966)

••Lugematud kõrtsi- ja kaverbändid üle maailma – “Knocking On Heaven’s Door” ja “Like A Rolling Stone”

Dylan valgel linal

•• Todd Haynesi sürrealistlik kunstbiograafia “Kus on Bob Dylan?” on inspiratsiooni ammutanud ikoonistaatusesse tõusnud laulja ja laulukirjutaja Bob Dylani elust ning temaga seotud legendidest. Sarnaselt Dylaniga, kelle loomingus on kokku põimunud tohutu hulk žanre ja voole, kasutab ka režissöör Todd Haynes filmis eri võtteid ja stiile, milles võib ära tunda tsitaate nii Godardilt kui ka Fellinilt ning mis meenutavad Dylani laulutekstide poeetilist kaost. Ning et Dylanit võib nii mõneski mõttes pidada kameeleoniks, kelle elu ja muusika tahke on pea võimatu ühe sõõmuga edasi anda, on film kokku põimitud katketest, kus Dylanit või õigemini tema eri eluetappide koondkujusid kehastavad eri näitlejad.

Dylani eeskujud

•• Woody Guthrie (1912–1967) – Ameerika folkmuusik ja laulukirjutaja, kelle hiigelpärandist on osa hoiul ka Kongressi raamatukogus. Kolmekümnendatel tööotsijatega mööda USA-d rännanud Guthrie laulud räägivad elust väikese inimese pilgu kaudu. Guthrie kitarri ehtis kiri “This Machine Kills Fascists”.

•• Pete Seeger (1919) – Ameerika folkmuusik, üks žanri 20. sajandi keskel toimunud uuestisünni võtmeisikuid, ühiskonnaaktivist ja n-ö protestilaulude žanri pioneer. Seegeri vahest tuntuim lugu on “Where Have All The Flowers Gone” (“Kuhu küll kõik lilled jäid”).

•• Odetta Holmes (1930) – Ameerika folkmuusik, kodanikuõiguste liikumise aktivist ja hääletoru ning näitleja. Teadaolevalt pööras just Odetta Holmesi plaat “Odetta Sings Ballads and Blues” (1956) noore Bob Dylani folgiusku. Paradoksina salvestas Odetta 1965. aastal plaadi Bob Dylani lugudega.

•• Leadbelly (1888?–1949) – Ameerika folkmuusik. Leadbelly kasutas lugude esitamiseks 12-keelelist kitarri. Kireva elukäiguga (sh paar vanglakaristust) mees laulis tuntuks traditsionaali “Where Did You Sleep Last Night”, mida on hiljem esitanud nii Bob Dylan kui ka Kurt Cobain (Nirvana).

•• Tundmatu autor (18??–18??) – kes ta oli ja millal ta elas, ei tea keegi. Ometigi kirjutas ta kunagi ühe loo, mille sõnad ja viis hakkasid rahva seas levima, kuni laul kahekümnenda sajandi keskel ka Bob Dylani repertuaari jõudis või talle mõne oma loo kirjutamiseks tõuke andis.

Mänedžer

Albert Grossman (1926–1986)

•• Bob Dylani mänedzŠer aastatel 1962–1970

•• Chicagost pärit Vene juutide järeltulija Grossman sukeldus sõuärisse viiekümnendatel.

•• 1956. aastal asutas ta folkmuusikaklubi Gate Of Horn ja hakkas mõningate sealsete esinejate mänedzŠeriks.

•• Grossmanile oli esmatähtis tema artistide kommertsedu. Teda on iseloomustatud kui jõulise stiiliga asjaajajat, kes pühendus oma klientidele. Grossmanile omistatakse järgmine tsitaat: “Kuule, mis sulle meeldib? Lihtsalt ütle mulle, mis sulle meeldib! Ma saan sulle selle sebida. Ma võin sebida kõik, mida sa tahad. Keda sa tahad? Ütle mulle! Ma sebin sulle kõik, keda sa tahad!”

•• Grossman töötas muu hulgas lisaks Dylanile ka Odetta Holmesi, Peter, Paul and Mary, John Lee Hookeri, Ian and Sylvia, Phil Ochsi, Gordon Lightfooti, Richie Havensi, Todd Rundgreni, The Bandi, the Electric Flagi, ja Janis Joplini heaks.

•• Grossman keelas Janis Joplininiga lepingut sõlmides lauljataril tarvitada narkootikume. Kui selgus, et Joplin ei pea keelust kinni, vormistas Grossman elukindlustuspoliisi, mille järgi teeninuks ta Joplini surma korral 100 000 dollarit.

•• Erinevalt standardsest 15%-lisest vahendustasust võttis Grossman oma artistidelt 25%. Grossman õigustas seda nii: “Iga kord, kui sa minuga räägid, saad 10% targemaks. Niisiis lisasin ma selle protsendi tasule, mida teised võtavad eimillegi eest.”

•• Dylani biograaf ja kriitik Michal Gray iseloomustab Grossmani: “Ta oli töntsakas mõnitava pilguga mees, kellel oli Gerde’s Folk Citys oma laud, mille tagant ta vaikides skeenet jälgis, ja paljud vihkasid teda. Uusvasakpoolsete ja folkidealistide keskkonnas oli ta oinapea, kes liikus barrakuuda kombel vaikselt kalaparve ümber.”

Allikas: Wikipedia