Boheemlaspesa metamorfoosid – Kuku klubi 75


Boheemlaspesa metamorfoosid  – Kuku klubi 75
Kuku klubi taasavamine 1992. aasta mais. Voldemar Väli, Alo Hoidre, Paul Luhtein, Arne Uustalu, Ülo Teder, Heinz Valk ja Signe KiviHeinz Valgu erakogu

Äsja 75-aastaseks saanud Kuku klubi on kõrgele vanusele vaatamata endiselt krapsakas ja valmis tõestama, et kuuldused tema surmast on ennatlikud.

Aadressil Vabaduse väljak 8 asuv keldribaar avas uksed 1935. aastal ja on sellest ajast järjepidevalt tegutsenud, peatades töö üksnes kõige lootusetumate stalinismiaastate ajal. Ridamisi metamorfoose läbi teinud asutus on kõigele vaatamata jäänud kohaks, mis kultuuritegelaste boheemlaslikumat osa kärbsepaberina ligi meelitab.

Kuku ehk kujutavate kunstide klubi avamist vastvalminud kunstihoones tähistati balliga, kus Postimehe andmetel viibis üle 300 ülevas meeleolus kunstirahva esindaja. Öösiti tegutsenud klubi seinte vahel veetsid aega sellised müütilised kujud nagu Adamson-Eric ja Eduard Viiralt. Klaasitõstmine kulges muidugi tolleaegsete tsiviliseeritud kommete kohaselt.

Kunstihoone rajamise ajast on pärit keerukas tunnelite, liftide ja treppide süsteem, mis ühendab omavahel Vabaduse väljakut ja Müürivahe tänavat ning klubi, kunstigaleriisid, esimese korruse kohvikut, ateljeesid ja kunstnike liidu peakorterit. Paari aasta eest pronksirahutuste ajal oli majarahval nendest salakäikudest tublisti kasu.

Vabariigiaegset ballide ja olengutega pikitud atmosfääri üritas kunstiseltskond taastada ka 1958. aastal, kui Hruštšovi sula vahepeal sööklana vindunud ja lõpuks kodanluse pesana kinni pandud klubile uue hingamisvõimaluse andis. Samal aastal tudengina esimest korda üle Kuku läve astunud Heinz Valk meenutab, et kunstihoones ja klubis peeti aastas neli balli, kus elegantselt riietunud härrad ja daamid jalga said keerutada. Klubi üheks tippajaks peab Valk aga 1960. aastaid, kui eestiaegsete tegelaste kõrvale saabus noorem generatsioon, nn rokipõlvkond. „Meil, kes me ERKI-s rokenrolli järgi märatsesime, oli käitumine üksjagu teine, metsikum ja vabam,” ütleb Valk. „Tulime härrade kõrvale oma kirjude kampsunite ja teksadega, aga meid võeti ilusti omaks. Meile oli muidugi erakordne au, kui Karl Burman, Juhan Raudsepp või Adamson-Eric meid oma lauda viipas.” Klubisse, kuhu tollal pääses vaid liikmepileti näitamisel, triivis peale loovharitlaste ka soliidne valik arste, juriste, õppejõude ja teadusemehi.

Uus tõus Enelin Meiusiga

Kas just eestiaegse vaimu lahtumise pärast, aga igatahes tabas Kukut 1970-ndatel  stagnatsioon nagu baari ümbritsevat ühiskondagi. „Sisustus lagunes, kujundus ja ventilatsioon oli olematu, kõikjal oli suitsuving ja kui ümbrus on räämas, siis hakkavad ka inimesed vastavalt käituma,” räägib Valk. Legendide kohaselt päädisid tollased peod sellega, et peale klientide olid hommikueelsetel tundidel maani purjus ka šveitser ja teenindajad.

1980-ndate uus tõus saabus äridaam Enelin Meiusi troonile astumisega. Tarmukas juhataja viskas kogu vana sisustuse välja ja rajas vippidele mõeldud eraldi sakstekambri. „Meiusil oma võimsa läbilöögijõuga ei tekkinud ehitusmaterjalide, mööbli või ükskõik mille hankimisel mingit probleemi,” meenutab Valk.

Nagu kinnitab ka klubi praegune perenaine Virve Sirgi, õnnestubki Kuku elu korraldamine kõige paremini just naistel. Meiusilt juhtohjad üle võtnud Piret Luigend võitles kuiva seadusega kaasnenud dramaatiliste sündmuste ajal oma hoolealuste eest nagu emalõvi. Keelupoliitika ajal eraldati Kuku 600 liikmele ametlikult üksnes kaks pudelit viina päevas ja seda tohtis müüa alles kella 18-st õhtul. Tänu Toompeal töötavatele mõjukatele heasoovijatele (üks kunstnike liiduga heades suhetes olnud isik oli ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green) ei jäänud klubi siiski kuivale. Konspiratsioon nõudis siiski, et viina serveeritaks kohvitassist. „Ei saa aru, kuidas üks mahuline nõu võib niimoodi mõjuda, aga tassist juues maitses viin eriti jälgilt,” mõtiskleb Valk. „Vaat, milline metsik jõud on harjumusel.”

Loe veel

Iseseisvumisjärgsete aastatega kaasnes Kuku klubi järjekordne allakäik. Kirjanikuna Tallinna joogikohtade atmosfääri kirjeldanud Mihkel Mutt selgitab Kuku fenomeni tekkimist ja koha olulisuse järsku vähenemist asjaoluga, et Nõukogude ajal oli ühiskonnas kõrtsidest suur puudus. Teiseks tundsid kunstiinimesed end okupatsiooni ajal ühise rindejoone taga seismas. „Üldjuhul oligi kultuurirahva omavaheline läbisaamine tookord hea,” nendib Mutt. „Kukus käis vahel vennastumine massiliselt. Niipea, kui ühine vaenlane kadus, murenes ka see ühtsus – selle järele polnud enam vajadust. Ilmnesid erinevused mõttelaadis ja muudes eelistustes, mis olid vahepeal lihtsalt varjul olnud.”

Kui Kuku 2000. aastate alguses enam sissepääsuks klubikaarti ei nõudnud, ennustas Kuku esimese juhatuse liige Paul Luhtein, et koht on peagi juhuslikke joodikuid täis ja kunstnikel pole sinna asja. Et Kuku „pole enam see”, kinnitab meelsasti enamik vanu kundesid, kel noorusajast klubiga seotud kauneid mälestusi võtta. „Eelnev, kui armas ja meeldiv see omavahelise suhtluse seisukohalt poleks ka tundunud, oli perversse ühiskonna sünnitis,” leiab aga Mutt. „Sellist olukorda ei saa enam tulla, muidugi, kui keegi meid taas ei okupeeri.”

Rikkalik folkloorivaramu

Ometi on Virve Sirgil, kes 2001. aastal mitme järjestikku põrunud katsetaja järel Kuku juhtohjad enda kätte võttis ja neid siiamaani hoiab, õnnestunud paiga renomeed järk-järgult taastada. Kontrollretke käigus leidis ajakirjanik juhuslikult valitud tööpäeva õhtul Kuku musta laua tagant igavikuliste teemade üle arutlemas kolm kirjanikku, kaks näitlejat ja ühe stilisti – seega ei ole kaunishingede arvukus ruutmeetri kohta tippaegade tasemega võrreldes ehk ülearu suur, ent siiski ka mitte kaduvväike. Sirgi sõnul toimub põhimelu nüüd nädalavahetustel, mil tööinimesed leiavad loomemajanduse edendamise kõrvalt aega ka baare külastada. Ning seenioride põhjendatud kartustest hoolimata ei paista kuhugi kaduvat ka põlvkondade järjepidevus. Ühel hiljutisel nädalalõpul toimunud rokk-kontserdil võis Kuku laval musitseerimas näha näiteks Robert Linnat ja nooremat Jaan Tättet. Samal ajal väisavad klubi endiselt ja tihti ka sellised väärikad isikud nagu Leonhard Lapin või (vähemalt viimase ajani) Linnar Priimägi.

Klubi folkloorivaramut rikastavad aga uskumatud lood – näiteks anekdoot nimekast ja mainekast poliitikust, kes kord Kukus rokkbändi esinemise elavdamiseks trummitaldrikutesse viskus ja mitu statiivi kõveraks painutas. Ent selliseid lugusid paljastab Kuku vaid neile, kes on piisavalt palju keldriõhku hinganud.

Kuku ja KGB

•• Pikaaegse Kuku klubi presidendina mäletab Heinz Valk, et KGB nõudis klubilt nelja ilma fotota liikmepiletit. Baaris käisid julgeolekumehed aga pigem lõõgastumas kui tööd tegemas. Eriti tihe suhtleja oli major Viktor Raus. Saksa sõjaväes teeninud graafik Henn Rooneem tavatses purjuspäi tervitada võõraid natsisaluudiga ja tegi seda ka Rausiga kohtudes. Pärast majorile tutvustamist läks Rooneem ähmi täis nagu küülik boamao pilgu ees ja tegi kiiresti minekut. Midagi hullu aga ei juhtunud. Nagu ei puudutatud ka näitleja Heino Mandrit, kes armastas Rausi kõrval istudes kõige nõukogudevastasemaid tiraade esitada. „Heinokene, ära nüüd ole selline, võtame parem pitsikese,” olevat Raus sellistel puhkudel ahastavalt anunud. „Heinoga juhtuski nii, et lõpuks sai ta teeneliseks ja pärast isegi rahvakunstnikuks,” resümeerib Valk.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare