Kuulsal Alexandre Dumas’l seiklesid kolm musketäri ja d’Artagnan kolmes raamatus ning siis surid.

Vene režissööri Georgi Jungwald-Hilkevitši musketärid ei taha aga kuidagi siitilmast lahkuda ja seiklevad edasi. Veebruaris tuli Venemaal välja juba neljas mõõga- ja armastusfilm igavesti nooruslikuna tunduva Mihhail Bojarski (d’Artagnan) ja tema kaaslaste maailmaparandamisest.

Igasuguse loogika järgi ei saa neljas järjefilm kuidagi olla parem kui esimene, 1978. aastal valminud film. Ja ega olegi, kuigi Venemaal võtsid kriitikud „Musketäride tagasituleku” vastu üsna heatahtlikult. Ühe korra kannatab seda vaadata küll, ei juhtu midagi. Selle filmi eesmärk ei ole saada šedöövriks.

Minule mõjus filmi puhul nostalgia – soov värskendada oma lapsepõlveunistust seigelda ise musketärina ja elada eneseohverdava ülluse, sõpruse ja armastuse nimel. Kellele film „D’Artagnan ja kolm musketäri” tähendas osa lapsepõlvest, neil pole väike äratundmispisar välistatud.

Iseenesest on filmi sisu muidugi absurdne, Dumas’ga pole seal enam midagi pistmist peale tegelaskujude.

Juba Vene musketäride filmi kolmas osa ei lõppenud nii nagu Dumas’l. Vene filmis ei saa kangelased nii lihtsalt surra. „10 aastat hiljem” lõppes vihjega, et neli kangelast suunduvad kuhugi Aafrikasse. „Musketäride tagasituleku” alguses selgub, et musketärid saavad ikkagi surma, nii nagu Dumas tahtis.

Üksteise järel satuvad nad taevasse ning avastavad, et ka seal on hea ja lõbus olla, kui sul on sõbrad ees (päris hea lohutus, eks ole). Pilve pealt vaatavad nad, kuidas läheb nende lastel, ja siis selgub, et elu on spiraalne. Lapsed satuvad täpselt samasugustesse seiklustesse nagu nemad ise noortena: nad peavad Inglismaalt tagasi tooma kuninganna Annalt, keda mängib endiselt Alissa Freindlihh, varastatud ehte.

Bojarski ikka vormis

Lapsed satuvad aga hätta ning jumal võtab d’Artagnani palvet kuulda ja äratab vanad musketärid ellu. Nelik kihutab nagu vanad sõjaratsud taas võitlusse ja päästab taas kord Anna au.

Peab naudinguga tunnistama, et vähemalt Mihhail Bojars­ki vehkleb, laulab ja ratsutab nii, nagu ta polekski vahepeal 30 aastat vanemaks saanud. Teised kangelased on, tõsi küll, aastatega veidi puisemaks muutunud, Porthos hakkab suisa kiilaks

jääma.

Filmi muusika on kirjutanud, nagu 30 aastat tagasigi, Maksim Dunajevski. Öelgem ausalt: sellist laulu nagu „Pora-pora-poradujem” uuest filmist ei kuule. Uued laulud on palju moodsama kõlaga. Kuuleb isegi räpilaadset lugu ja filmi põhilaulul on selgeid latiinosugemeid. Laulude sõnad pole just kõige geniaalsemad.

Muide, ka „Musketäride tagasitulek” ei pruugi veel olla lõpp. Film lõpeb selge vihjega, et vajaduse korral tulevad d’Artagnan, Athos, Porthos ja Aramis tagasi maa peale. Bojarski on ju kõigest 59-aastane, Igor Starõgin ehk Aramis 62-aastane, Valentin Smirnitski ehk Porthos 64-aastane ja Venjamin Smehhov ehk Athos 68-aastane.

Lõppkokkuvõttes on ju hea teada, et sul on sõbrad, kes on valmis sinu eest välja astuma, ja kelle nimel sinagi oled valmis iga kell mõõga haarama. Seda polegi ju vähe!