Bond. James Bond. Mees
Režissöör Marc Fosteri esimene (ja teadaolevalt viimane) Bondi-film näitab ehk kõige selgemalt, kuivõrd tänapäeva James Bond omaaegsest superstaarist erineb. Ühelt poolt on muidugi raske võrrelda praegust, alles oma karjääri alguses olevat agenti ja näiteks 1960-ndate kogenud Bondi. Kuid Daniel Craigi kehastatud Bondis ei ole seda kergust, seda käigu pealt naisi murdvat ja ühe löögiga mehi tapvat tegelast. Tema pühendumus missioonile ja masendus eelmises „osas” juhtunu üle tekitab teatud raskust, millest on võimatu mööda vaadata.
Kuid kuna Bond, tema sarm, hulljulgus, vaimukus ja läbi-lõhki britilikkus on nii tuntud kujund, siis ei saa Daniel Craigi ka selles filmis võtta loomulikult kellegi muu kui Bondina. Pigem tunneb vaataja esimest korda, et saab Bondile nii siiralt kaasa tunda. Craig on võtnud katkise südame raskuse enda sisse ja see jõuab iga vaatajani. Bond on mees (endiselt uskumatult visa ja saja eluga), kes on võimeline haiget saama.
Bondi-lugude nn uue seeria teises filmis tuleb pärast Vesperi surma ja Mr White’i kinnipüüdmist välja, et olemas on suur kuritegelik organisatsioon, kellel on inimesi igal pool, kuid kellest MI6 ei tea paraku mitte midagi. Endiselt kergekäeliselt kõiki pahalasi maha nottiv Bond jõuab Dominic Greene’i ja organisatsiooni Greene Planet juurde, kes ostab Kolmanda Maailma riikidelt maid ja rajab sinna ökoparke, kus tegelikult ammutatakse hoopis väärtuslikke loodusvarasid, olgu siis naftat või vett.
Bond. James Bond?
Boliivias kindral Medrano tüki kõrbe eest uuesti troonile aidanud Greene’i käsutuses on aga Camille, kelle pere Medrano kunagi tappis ja kes ajab taga oma kättemaksu. Bond on samal ajal teinud piisavalt kahju ja ajanud paljud vihale – teda soovitakse töölt kõrvaldada. Bond ja Camille asuvad kahekesi Medrano ja Greene’i vastu.
Kui veel eelmises filmis, „Casino Royale’is” valitses Bondi-filmidele omane vidinahullus ja kõrgel tasemel tehnika, siis siin on nauditavad lihtsamad autode/paatide/lennukite tagaajamised ning keerulised käsitsivõitlused läbi tule, õhu ja klaasi.
Üha vähem näeb filmis aga klassikalisi stseene, kus Bond laseb oma tahtmise saamiseks sarmi käiku või tellib oma firmajooki või… Tõepoolest, „007: Veidike lohutust” ei sisaldagi tema võtmefraasi „Bond. James Bond”.
Tõsi küll, Bond võrgutab agent Strawberry Fieldsi, kes hiljem nafta sisse uputatakse ja siis Bondi valgetele linadele tilkuma visatakse. Kuid Camille, kellega ta jagab isikliku kättemaksu eesmärki, saab Bondilt vaid ühe hüvastijätusuudluse.
Samal ajal on filmi lõpus tunda teatud murdumist, teatud otsustusvõime võidukäiku ja meelekindluse kainust. Algaja Bond saab kahe filmiga professionaaliks, kes on suurel ekraanil tuttav olnud üle 40 aasta. Seda võib ehk juba paari aasta pärast näha.
Esilinastus
„007: Veidi lohutust”
22. Bondi-film
•• Bondi karjäärist jutustanud „Casino Royale’i” järg
•• Bondi kehastab teist korda Daniel Craig, kes teeb kaasa veel kahes järgmises Bondi-filmis.
•• Esimest korda on filmi režissöör Marc Foster, kes on öelnud, et tema enam järgmist Bondi-filmi ei tee. Ta on varem lavastanud näiteks „Koletiste balli” ja „Finding Neverlandi”.
•• Eesti kinodes alates 7. novembrist
