Bordell nagu pansionaat
##Romaan algab sellega, et minategelase naine on ta tüli käigus kodust välja peletanud ja mees kõnnib kodurõivis ja toasussides mööda äärelinna tänavaid. Proovib sõbralt raha laenata. Näeb asju, mida ta varem tähele pole pannud, nt seda et linnaosa servas tegutseb tasakesi võsaprostitutsioon. Kohtab pätistunud kunagist näitlejat.
Näeb kõikjal lähedases männikus paarituvaid inimesi. Kuuleb ühe prostituudi tapmist. Üha tugevamaks muutub nälg toidu järele ja üha tugevamalt tungivad esile seksuaalsed mälestused. Läheb lõpuks sõbra ämma juurde, kus ta leiab eest bordelli. Sealt hotelli... Ja siis saadab bordellipidaja talle heast südamest prostituudi, et see mehe kurba meelt lahutaks.
Teine pool raamatust ongi öö prostituudiga. Mees tõrgub vaikselt selle öö vastu. Aga tasakesi tekib temas iha. Ja prostituut avab temas taas kustunud õrnuse, iha just nimelt koduse, poollapseliku kokkukuuluvuse järele. See ei ole kepp raha eest. See on algajate armunute kokkusaamiste sarnane stseen, mida prostituut oskab peenelt siduda professionaalse meheerutamise oskustega. Ja aegluubis liigub mehe arusaam prostituudist kui millestki räpasest (kellega vahekorras olemise järel tuleb end hoolega puhtaks pesta nagu pärast peldiku puhastamist) millegi hoopis muu poole. Prostituut tirib mehe seest välja seal pusklevad probleemid ja laseb tal end taas inimesena tunda. Kuni soovini abielluda prostituudiga. Aga too keeldub. Ongi kogu lugu.
Orgiaid ei ole
Seksi on minimaalselt ja kirja pandud 19. sajandi siivsusega. Bordelli kirjeldatakse kui 19. sajandi peente aadlipreilide pansionaati (klaver mängimas Pärti, neiud istumas diivanitel). Orgiaid ei ole üldse. Üldse on kõik äärmiselt lihvitult kultuurne, sordiini all.
Niisiis, kui väikesed vinjetid välja arvata, on raamatus kaks tegelast, meest psühholoogiliselt muutusteks ette valmistav õhtu ja üks pikaks venitatud öö. Ja kõige enam koosneb romaan peategelase arutlustest, mälestustest, kujutlusest, vestlustest iseendaga. Kirja pandud kergete postmodernistlike klišeedega, millest Vint armastab kõige enam sündmuse tempode aeglustamist, tohutul hulgal sulgudesse pandud eneseparandusi ja klišeelisi tsitaate.
Peategelane ise on üsna kummaline kombinatsioon. Edukas äriinimene, kes samas on üsna eluvõõras, teadmata ja isegi kujutlemata nt midagi prostituutidest, lisaks kipub sõbralt rahalaenamise stseenis jonnima nagu laps. Ta arutlused oma naise üle on seksistliku keskealise valge mehe klassika. Samas on ta väga tugeva kalduvusega eneseanalüüsi. Tema mälestustes on peod tuttavate kunstnike ja näitlejatega, peas korralikud teadmised kunstist ja armastus klassikalise muusika vastu. Tal on terav ja peen visuaalsete muljete tajumise võime nagu kunstnikul.
Ja ööprostituutki ei ole mitte selline, keda mees kohtab võsa vahel suhuvõtmist pakkumas. Ega ka klassikaline langenud ingel vanadest romaanidest, kuigi ta ennast oma võltselulugu jutustades sellena esitleb. See on haritud, kultuurne, pangatelleri välimusega naine, kes paneb oma kostüümi korralikult riidepuule ja pärast seksi loeb voodis Mudisti esseid. Ühesõnaga, selline, kellega sellisel mehel on kerge end elamas kujutleda.
Me muidugi võime võtta neid kahte kui mingeid sümboleid. Prostituut kui uue aja elu võrdkuju oma erinevates inkarnatsioonides. Mees kui edukas inimene, kes suudab ühel hetkel endas seksuaalseid tabusid murda. Ainult et need tabud on tänapäeva mõistes kuidagi anakronistlikud. Ja see viib arusaamani, et me võime seda kõike võtta kui postmodernistlikku irooniat, mängu klišeedega. Seda on seal kindlasti. Ja mitte ainult peategelase elus ja mõtetes, vaid ka pisikestes kõrvaltegelastes. Ikka on kusagil mõni endisaegne tegelane, kes on nüüd haljal oksal ja tegeleb keelatud patuga. Kõik paistavad endaga hakkama saavat, ja kõik paistavad varjavat mingit saladust (mees, kes salajas paki saab; mees, kelle ämm peab bordelli jne). Ainus eripärane leid oli võsabordell või bordellvõsa.
Ühe õhtu lugemine
Kokkuvõttes mõjub aga kogu romaan siiski lobeda ühe-õhtulugemisena, mis lõppes minu jaoks õlakehitusega ja mille probleemid kuhugi meeltesse painama ei jäänud. Mälu jäid häirima hoopis kaks kirjandustehnilist seika. Esiteks romaani ja selle tegelaste selge konstrueeritus. Peategelase prostituaalne süütus mõjub tema ülejäänud eluseikade taustal enam kui kummaliselt. Kuid lähemal mõtlemisel on selge, et see on talle külge pandud selleks, et prostituudi vabastav kogemus üldse võimalikuks osutuks. Prostituut omakorda on aga konstrueeritud selline, kellega abiellumist selline mees võib ette kujutada.
Ja teiseks jäi häirima see, et autor pole tahtnud vaeva näha oma peategelase ega romaanimaailma ehitamisega, vaid kuhjanud neisse lihtsalt kokku seda, mida ta rutiinselt valdab, suuresti iseennast, oma tajusid, tundeid, oskusi, klišeesid. Muidugi, nii on ju viimased aastakümned üksjagu kirjandust tehtud. Aga antud juhul andis see kõik kokku odavalt tehtud raamatu.
