Borges igaviku hargnevatel teedel


Nädala raamat

FIKTSIOONID. ALEPHJorge Luis Borgestõlkinud Ott Ojamaa, Varrak, 2000

ARVUSTUS. Kui kasutada Borgese enda kujundit tema varajase novellikogu “Hargnevate teede aed” (1941) pealkirjast, siis Borges kõnnib igaviku poole otsekui üheaegselt kahel hargnenud teel; isegi veel enam: justnagu korraga edas- ja tagurpidi, ning kindel see – sealjuures üldsegi mitte paigalt liikudes.

Ta on täiuslik illusionist. Kõrval- ja salateid pidi juhatab ta lugejat alg-Vaimu (ehk -Olevuse/ Olemuse) poole. Borgest paeluvad varakristlikud gnostikud – hilisemad ketserid –, kelle järgi Jumal on ennast hävitanud, kuid jätnud meid ekslema iseenda kildudena, et me nendest teda uuesti üles saaksime ehitada.

UNENÄOD. Me oleme kellegi Ühe unenäod (novellis “Ringvaremed”), kõik mälud mahuvad Ühe algmälusse (novellis “Kõi-kemäletav Funes”), alg-Tekst määrab kõik elud (“Surm ja kompass”), maailm on raamatukogu, mille kõik teadmised on tagasiviidavad ainsale Raamatute Raamatule (“Paabeli raamatukogu”), üheleainsale Teosele, nagu “Don Quijote” (“Pierre Menard”).

Borgese kõrvalteed kulgevad lõunast kodumaalt Argentiinast itta ja põhja, samas Õhtumaad unustamata. Piiritu fantaasiamäng, muigvel müstifikatsioonid, eruditsiooni tulevärk vaheldub tõsidusega, eksistentsiaalselt nostalgiliste, tundeliste ja lüüriliste toonidega.

Meeleline tajumus pole Borgese vaimumaailmas maha surutud, loodus pole inimesest võõrandatud. Borgese lummavus peitub küllap selleski, et ta nii pingsalt ja kaua mõtiskleb millegi üle, mida me kõik tahaksime uskuda: et lõplik vaikus pole siiski lõplik, et me kestame mingil kujul edasi.

Ülalöeldu on tsitaat Jorge Luis Borgese raamatu “Valik esseid” (Vagabund, 2000) epiloogist. Kellelt, pole tähtiski – vähemalt kui järgida Borgest eluaeg kummitanud mõtet Vaimu lõpututest naasmistest.

Varraku poolt äsja välja antud raamat on aga eeskätt postuumne pühendus Ott Ojamaale (1926–96) – prantsuse ja hispaania kirjanduse mainekale tõlkijale ning Borgese esmaavastajale Eestis. See hõlmab kõik jutud varem Loomingu Raamatuko-gus ilmunud vihikutest (“Hargnevate teede aed” 1972; “Kunsttükid” 1976; “Aleph” 1987) ja Ojamaa saatesõna “Alephile”.

BORGESE AASTA. Lisandub Borgese esseistika eesti keelde tõlkija Ruth Liase vahenduses veel kuus, Ojamaast omal ajal tõlkimata jäänud novelli. Nii et 2000 polnud Eestis mitte ainult Baudelaire’i- , vaid ka Borgese-aasta!

Rohkemat Borgese lühiproosast võtta ei ole, õigupoolest ka mitte esseistikast. Luule-Borges on iseasi, küllap on see kõikjal jäänud ja jääks meilgi vähemuse vastu võtta.

Kas neist 2000. aasta Eestis tõlgetena nelja kaane vahele kätketust võis tõesti piisata maailmakuulsuseks? Kas Borges ei kirjutanud ühtainustki romaani?- küsiks nüüd mõni.

Ei, ei kirjutanud. Kuidas see kuulsuse-ime võis juhtuda, on veel üks Borgese saladusi. Nende võti, nagu soovitab Ojamaagi oma saatesõnas, jäägu iga lugeja leida.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare