BRIGITTA DAVIDJANTS: Kuidas noor neiu väikesest linnast sattus pahale teele


Diana Leesalu esikromaan “Kaks grammi hämaruseni” räägib noore väikelinnaneiu teekonnast alkoholi ja narkootikumideni.

##See on üsna vastuoluline lektüür: ühest küljest kerge ja mõnus kirjandus, mis ei jää kordagi toppama. Teisest küljest tekib lugedes ohtralt küsimusi. Näiteks mõjuvad karakterid kohati ebausutavalt – kui peategelane räägib üldiselt intelligentset juttu, karjub ta vahel sinna sekka ą la käige persse. Iseenesest võiks see kõik ju nii olla, aga loogilises jätkuvuses jääb justkui miskit vajaka.

Raamatut läbib katkematu moraliseeriv alatoon. Ja finaal tekitab kõhklusi. Kuidagi ei suuda uskuda, et kedagi nii kergelt istuma saadetakse, kui ta esmakordselt narkootikumidega vahele jääb. Äärmisel juhul usuks, et talle tehakse trahv või antakse tingimisi.

Samas ei ole õige ainult iriseda ja etteheiteid teha. Autor on üsna noor ja adutav on tema kirjanduslik potentsiaal. Arusaadav, et küpsemine toimub aja vältel ja esikromaanilt ei saagi liiga palju nõuda. Ja üldse, kui palju on viimase 15 aasta jooksul Eestis noortekirjandust loodud? Mitte just ülearu. Sellest vaatepunktist on igasugune eesti noorteraamat suur sündmus.

Ehk tajuvad ebakõlasid eriti teravalt need, kes on suhteliselt hiljuti peategelase vanusest välja kasvanud. Aga veel vanematele pakub see võib-olla hoopis unustatut ja põnevat. Ning kuigi mind jäi häirima läbiv moraliseeriv joon “oi-oi-oi, narkootikumid on pahad!”, siis nooremale vennale sokutaks raamatu küll salaja öökapile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare