BRIGITTA DAVIDJANTS: Noor vihane luuletaja Kaarel Kressa


Poeeti ja kriitikut Kaarel Kressat on mõjutanud Talvik, Siig, punk ja Vene tänaval jõlkumine.

##Ilmunud on Kaarel Kressa esikluulekogu “Oidroon”. Kressa on viimasel ajal kultuuriringkondades tihti jutuks tulnud. Noormees on avaldanud artikleid ning esinenud koos teiste poeetidega kirjandus- ja muusikaüritustel. Mõne nädala eest premeeris Sirp 21-aastast Kressat noore kirjutaja aastapreemiaga.

Kaarel Kressa on intelligentne kirjutaja, kes ühendab paindlikult moodsa ja aegumatu. Noortele meeldib tema artiklite otsekohesus, vanem põlvkond aga ütleb: “Hea, et mõtlevad noored ei ole kuskile kadunud.” Kressa väited on kohati radikaalsed ja nooruslikult uljad (kui mitte öelda idealistlikud). Oluline on aga neist läbi kumav rahumeelsus ja tolerantsus.

Luulekogu sisaldab 21 luuletust, mis on kirjutatud valdavalt aastail 2001–2004. Nimilugu “Oidroon” on neist vanim, loodud 1999. aastal. “Oidroon” ei tähenda luuletaja sõnul midagi. Kui aga siiski uurida, kuidas see leiutatud sai, vastab Kressa: “Spontaanselt... Põhimõtteliselt, kui peaks tekkima olukord, kus ei ole mitte midagi öelda, võiks lihtsalt öelda oidroon, eks ole?”

Nii noore ja värske kirjutaja puhul on kindlasti huvitav teada ka tema tausta ja mõjutajaid. Paraku ei kipu Kressa mõjutajatest väga rääkima, kuid mainib, et nooremana olid eeskujudeks Tõnu Trubetsky, Heiti Talvik ja Arvi Siig, kes Kressa sõnul sobivad noore romantiku lektüüriks vägagi hästi. Maailmakirjandusest nimetab Kressa esmajoones Bulgakovit ja Venedikt Jerofejevit ning Eestiski on tema sõnul hetkel palju häid kirjanikke, näiteks Kross, Kivirähk, Kivisildnik, fs ja mitmed teised.

Eliitkooli poiss

Kressa on lõpetanud eliitkooli ja kommenteerib seda nii: “Ma olen ainult ühes koolis käinud, võrdlusvõimalust pole. Aga selle kooli huvijuht pidas oma töiseks kohuseks õpilastes igasugune huvi isetegevuse vastu välja suretada. Emakeeleõpetaja seevastu ei surunud oma mõttemalle peale ja lasi vabalt mõelda. Luuletusi kirjutama hakates olin ma aga punk ja seda aspekti kool üldiselt ei soosinud.”

Otsese mõjukeskkonna võtab Kressa kokku paari näitaja abil: “Selleks olid punk ja Vene tänaval jõlkumine. Vene tänava 24 tunni poe esist külastas ju viie aasta eest igat masti boheemlasi, kellega sai palju juttu aetud. Siis pandi pood kinni, kõik lõpetasid keskkooli ja kasvasid suureks.” Vene tänava alternatiivkultuuride kohtumispunkti juurde kuulus ka kirjandushuvi: “Ma ei olegi tegelikult luulet nii palju lugenud kui proosat. Luulet sai ilmselt kõige rohkem (ette) loetud, kui kirjandusrühmitus TNT! eri kohtades etlemas käis. Nende hulgas oli väga andekaid tüüpe.”

Tundub, et need mõjutajad on omavahel edukalt kombineerunud ja tulemuseks on huvitav süntees. Lisandub veel fakt, et Kressa on õppinud prantsuse filoloogiat. Nii on loodud algselt prantsuskeelne “Kuidas joonistada ööd” Jacques Préverti “Kuidas portreteerida lindu” põhjal. Kressa luuletustes on kerget stiili ja ehk noorusega põhjendatavat värskust, mis ei välista ka sügavamaid noote. Kuigi käekiri pole veel välja kujunenud, on luulekogu vägagi nauditav. Hoopis olulisem on tunne, et Kaarel Kressal on potentsiaali luua kunagi midagi suurt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare