Hingelind on hakanud taas oma tiibu sirutama. Urmas Alenderi luulekogu ilmumine oli mulle paras üllatus, seejuures ülimalt meeldiv üllatus. Igal juhul on tegu nii seest kui ka väljast ääretult ilusa raamatuga, kuid ilu kriteerium ei ole ainsaks aluseks, millelt kujuneb selle teose väärtus. Samalaadselt oluline on paljuütleva luule sõnum – Alenderil on oma luule kaudu inimkonnale ja maailmale tõepoolest midagi olulist ning ajatut öelda.

Raamat sisaldab luulet ajavahemikust 1972–1981, lisaks kaks luuletust 1989. aastast. Alender on teinud mõjuvalt kaasa hetkelise pendelduse klassikalise stiili ning vabavärsi vahel. Nõnda nähtub luulest üsna tundlikku ja teadlikku vormirangust, lõppriimi ning puhast silbilist-rõhulist luulet, misjuures on sisu ja stiili kvaliteedi koostoime imehea, kuid sellega paralleelselt on viljeletud ka oskuslikku, voogavat ning ajuti lakoonilistki vabavärssi.

Paljuski on Alenderi poeesia mõtteluule – autor tajub elu mõrudust ning maist tühisust, otsib elu mõtet ning lahkab tõe ja vale olemust, igatseb ilu (nt “On ahtake see rada, mis viib meid iluni”). Suures osas jäävad kõlama nukrus, traagika, melanhoolia. Kuid luulekogus on omal kombel nähtaval ka iroonilised poosid, raevukus, dekadentlikud elemendid ja mõnetine absurditunnetuski. Tumeduse foonil välgatavad heledamad valguse sähvatused ja terav pilge, süngelt reflekteeritud hetkede ning visioonide kõrval ilmneb sarkastilisi ja humoorikaid vahelükkeid (“kujutage ette / isegi sigadel on kõrvad... / (seintest rääkimata)”).

Luule näo kujundajaiks on sisemuse peegeldus, muusika (allusioonid), puhas poeetilisus, sotsiaalsusel ning ajastul põhinev “meie” tunnetamine, mis ühtekokku moodustavad põnevalt mitmepalgelise ning isikupärase poeesia. Alternatiivsusest kantud poeedi vaim tuleb esile mitmel moel. Alender on suhtunud enese luuletamisse ääretult mänguliselt ning ka osati skeptiliselt, kuid see pole mingi lääge enesehaletsus, vaid teadlikus meeles peituv eluterve iroonia. Oma kaasaja ning ühiskonna suhteski on ta hoiak üsna teravalt kriitiline – “Valedes oleme elanud / Valet vaid oleme neelanud / Neelanud neelanud neelanud / Kuni valetki keelanud” või “Aga maailma saatus on idiootide kätes / Ja keegi ei saa sind nägijaks muuta”. Ajuti ilmutab end luules selge vastupanu ning rahutus. Ka vabadusest on autoril oma nägemus ja igatsus (“Meie vabadus me tundeid kaitseb / Nad ei põle. Nad ei upu vees. / Hoidke hetki. Hoidke omi maitseid. / Suuri asju olgu silma ees.”)

Tekstid, mis on saanud ka lauludeks, kõnetavad lugejat kaheti – neid võib haarata nõnda, et meeles mõlgub ka muusika. Kuid kindlasti on võimalik neid sõnu ja ridu lugeda ka üksnes poeetilisest kvaliteedist lähtuvalt, kirjalikena, ilma kujuteldava muusikalise lisataustata. Siiski, iga värsiga käib iseenesest kaasas teatud kõlaline elegants – Alender laulab ka luules, salapäraselt.

Tegelikult on luulekogu justkui ühtne lugu: eleegiline ajastu peegeldus, teatav müstiline hõllandus, ühiskonnast kõnelemine, tõe ja ilu taotlus, omamoodi pihtimuslikkus ning isikupärane ekspressiivsus moodustavad koos raamatusse paigutatud sisuliselt tähenduslike fotodega jutustava terviku. Sel tervikul on olemas mõnus kerguse hõng, samas hämarus ning põnev segadus ja see on ka piisavalt hüplik, et säiliks pinge. Seejuures on subjektiivsus ning aimatav objektiivsus kohati teineteisega kummalisel kombel põimunud, siseseisund suhestub ilmekalt välisega ning seeläbi tekivad vajalikud seoseahelad, tõlgendusalused, tähendusvarjundid.

Ei kahvatu

Alenderi luule oli kui habras leheke rajus ühiskondlikus tuules ning karmis ajaetapis, kuid selles lehes oli oma meeleheitlik vaprus, jõud ning varjatud vastupanu, mis aja möödudes ei ole armetult kahvatunud, vaid säilitanud ning kandnud oma tugevust ning raevukat sõnumit nüüdsesse hetkegi. Sellel luulel on oma pale ning kirev hääl, mis kindlasti ei jää vaikima, vaid kõneleb veel pikalt ning valjult tõest ja valest, ilust ja elust. Ilmsesti on sel poeesial kestev väärtus – see oleks olnud kõnekas Alliksaare taustal, kindlasti oli oluline Üdi kontekstis ning sel on kahtlemata palju öelda ka praeguses kultuuriruumis. Nagu Alender ise on öelnud: “Miski on ikka püha / miski on ikka suur.” Ka tema luules on see jäädav “miski” igati nähtaval kujul olemas.

“Truu nailonkuu“

Urmas Alender

Pegasus 2007