Briti ajaloolane pakub hitleriaanale vaheldust
Michael Burleigh’ „Kolmas Reich. Uus ajalugu” ei ole raamat sellest, „kas Hitler magas oma õetütrega, armastas oma koera või plaanis midagi Windsori hertsogi ja hertsoginnaga”, nagu autor ise sarkastiliselt märgib. Kui jätta kõrvale Richard Overy ja Ian Kershaw’ teosed, siis on Eestis viimase 15 aasta jooksul ilmunud lademetes kirjandust Natsi-Saksamaa triviaalsete kõrvalseikade kohta, kuid üllatavalt vähe asjalikke käsitlusi sellest, kuidas maailma ühe arenenuma riigi kodanikest said poole aastakümnega inimesed, kes ei näinud eetilist probleemi miljonite inimeste süstemaatilises tapmises.
Viimane küsimus erutab nii ajaloolasi kui ka tavainimesi tänase päevani ning Burleigh’ raamat kirjeldab arusaadavalt ja huvitavalt neid Saksamaa ühiskondlikke eelduseid ja arenguid, mis selleni viisid. Raamatus kirjeldatakse ilmekalt põhjuseid, mis tegid Hitleri võimuletuleku võimalikuks, politseiriigi järk-järgulist ülesehitamist ja Weimari vabariigi aegse ühiskonna tasalülitamist ning antisemiitlike meetmete arengut, alates ühe-päevasest boikotist juudi äridele režiimi esimestel päevadel, lõpetades süstemaatiliste massimõrvadega kuus aastat hiljem. Eraldi peatükid on pühendatud seni eestikeelses ajalookirjanduses üsna vähe tähelepanu pälvinud natside eutanaasiaprogrammile ning Saksa vastupanuliikumise eri harudele.
Kuidas oli see võimalik?
Samal ajal ei ole teos ka kronoloogiline ja faktoloogiline ülevaade Kolmanda Reichi kogu ajaloost ja ühiskonna eri osade arengust, vaid selgitav kirjeldus sellest, kuidas režiim saksa ühiskonna moraalset palet järk-järgult murendas. Sügavama ajaloohuviga inimese jaoks ei paku Burleigh välja mingeid uusi, seni avastamata fakte (ega pretendeerigi sellele), vaid toetub tegelikult läänes üsna tuntud ja palju tsiteeritud uurimustele, millest suurem osa pole kahjuks eesti keeles veel kättesaadavad.
Küll aga muudab raamatu huvitavaks olemasolevate uurimuste käsitlemine läbi „poliitilise religiooni” prisma ehk teisisõnu, võrreldes natsismi kommunismiga.
Teose selgelt nõrgimaks osaks on ilmselgelt Teise maailmasõja kulgu kirjeldavad peatükid. Rohkem tähelepanu pööratakse põhjustele, miks Nõukogude Liit ja USA sõja võitsid, mitte sellele, miks Saksamaa selle kaotas. Samuti tundub täiesti ebavajaliku ja teemavälisena anthonybeevorlik fakti mainime, et Stalingradi kaitsnud Nõukogude kindralil Vassili Tšuikovil oli „suutäis kuldhambaid” ja „lustakas” iseloom.
Raamat on mingil määral ka palsamiks idaeurooplase hingele, kes kahtlustab, kas „seal läänes” ikka adutakse, et siinse piirkonna jaoks polnud Stalini režiim Hitleri omast väiksem õnnetus.
Asjalikult tõmmatakse paralleele Weimari vabariigi aegsete natsipartei ja Saksa kompartei löömameeste vahel ning kirjeldatakse Stalini režiimi kuritegusid 1939.–1940. aastal hõivatud Ida-Euroopa aladel, eriti Poolas. Samal ajal ei pisenda või vabanda bolševike roimad kuidagi natside kuritegusid, vaid nagu Burleigh ise märgib Hitleri-Saksamaa kohta – „vähe on olnud impeeriume, mille kohta pole öelda midagi positiivset”.
„Kolmas Reich. Uus ajalugu”
Michael Burleigh
Tõlkinud Rein Turu ja Jaanus Õunpuu
Varrak 2010
