Briti linna tänavaid hakkavad palistama homode surnukehad
Eesti Päevalehe kriminullisarja seni ilmunud teostest on Val McDermidi „Näkineiu laul” kindlasti kõige süngem. Kui eelistate midsomerlikke mõrvaidülle, kus tapetu kinganinad diskreetselt surilina alt välja piiluvad, siis ei maksa seda teost puutuda. Nimelt räägib romaan nagu enamik McDermidi teoseid sarimõrvari jälitamisest ja antud juhul armastab roimar ohvrite peal rakendada keskaegseid piinakunste, mis tapetute kehasid kunstipäraselt moonutavad. Seda kohe sellisel määral, et järjekordset laipa identifitseeriv töökaaslane peab nentima: „Ei saa just öelda, et väga sarnane, aga tema igatahes.” Kuidas mõrvar piinab ja tapab, kirjeldab autor ammendava detailirohkusega, aga säästame sellest praegu lehelugejaid, kes selliseid peensusi ei hinda.
Kui lahterdada kriminullid detektiivide omaduste ja töömeetodite järgi allžanriteks, siis esindab „Näkineiu laul” tänapäevast politseiromaani, kus on suur tähtsus kriminalistikal. Selles raamatus lahendab mõrvajada McDermidi tuntuim detektiiv Tony Hill, kes esindab sama elukutset, mille üle ironiseeris Lee Childi „Külalise” kangelane Jack Reacher – nimelt politsei heaks töötavat psühholoogi, kes kannatab ka ise isiksusehäirete all. Hilli koostatud psühholoogilised profiilid on aga tõepoolest kasulikud ja tema pisut kummaline seksuaalsättumus ei tähenda, et ta üldiselt ei kuuluks otsustavalt „heade” leeri. „Näkineiu laul” on esimene romaan, kus Hill lugeja ette astub. Siin kohtub ta ka kauni inspektori Carol Jordaniga, kes abistab psühholoogi ka mitmes järgmises teoses – tagurlike ülemuste ja ohtlike maniakkide kiuste.
