Britt Samoson - moeterminaator

 (1)

Stilist ja moekunstnik Britt Samoson kinnistas oma ekstravagantse stiili publiku teadvusse Janne „Eesti laulu“ kleidiga. Kuid tüdrukus on varjul palju enam.

Britt Samosoni ateljeekodu on eklektiline segu veidratest talismanidest (Terminaatori plakat, kolm rikkis krappi, põlevate silmadega metallist pealuu), värvilisest valgusest („Selle lambi tegin ise vanaisa statiivist”) ja mõnusast 1970-ndate disainist („Toomas Volkmann on need toolid mulle kinkinud”). Televiisori on ta värvinud lihtsalt valge värviga üle. Ning seina ääres on reas pihustivärvi purgid. Viimati öeldud meenutavad eelkõige aega, kui Britt oli poole kohaga salaja algaja grafitikunstnik. Ka on Briti kodus tavatult palju seinakelli – pilk haarab esmapilgul viit sellist.

Kõikjale on pudenenud jälgi Britti praegu kummitavatest ideedest: tahvel köögiseinal on soditud täis struktuure, laual on laiali kõikvõimalikud volditud vormid ja seinal pildid, mis mängivad kahe- ja kolmemõõtmelise maailma piiridel. Ka peab Britt lugu heast arhitektuurist – voldikukuhi on täitsa võrreldav makettidega, mis järgmise kollektsiooni ootuses ka töölaual lebavad. Lihtsalt mõõtkavad ja materjalid on erinevad.

Ta elab ilmselgelt oma ideede sees, on orgaaniline osa protsessist. Britt tundub arenemisjõuline ja põhjalik, õiget stiimulit leidmata ta asju ei tee: „Ma üritan igas ülesandes leida mind huvitava aspekti. Liiga palju inimesi juba teeb ilusaid kleite ning mind ei köida lihtsalt ilusate kleitide juurde tootmine.”

Esteetika valem on Briti jaoks ajaga muutunud. Kord armastas ta minimalismi, et siis see järgmine hetk taas tagurpidi keerata ning nautida kaost ja eklektikat. Kas või selleks, et ilu enda jaoks uuesti sõnastada.

Riided kui kallimad

Briti loominguga on kaudselt kokku puutunud valdav osa eestlasi – tema on Janne „Eesti laulu” kostüümide – selle veidra valge kleidi ja värvi vahetava kostüümi – autor. Ning Britt on aastaid olnud ka üks nõutumaid stiliste, tema moefotoseeriad on ilmunud nii Annes, Stiinas kui ka Stiilis. Kuid viimasel ajal on tüdruku fookus nihkunud stilistitöödelt rohkem moe valda.

Moefoto alal on Britt kõige tihedamalt teinud koostööd Toomas Volkmanniga, kellelt ta on ka palju õppinud. Stilistitöö plussiks peab Britt tempot – sa saad näha tulemust väga kiiresti ning stuudios vastavalt tujule ka kõike ümber mängida. Selline pidev spurtimine arendab ja tiimitöö on suurepärane isekusekool.

Iga päev sadade hilpude sees elamine on teda pannud mõtlema ka riiete kandmise filosoofiale üldisemalt. Kas me kanname riideid, et pikendada oma ego? Või pigem varjame end võimalikult neutraalsesse kesta? Briti arvates peaks me endale riideid valima, nagu valiks kallimat. Südamest ja väärtustades. Lolli laustarbimist ta ei salli.

Britis voolab nii rõivakunstniku kui ka leiduri verd. Nimelt on tema ema nutikas superrätsep ja vanaisa oli leiutaja-meistrimees Norma vabrikus. Nii püüabki ta neid kaht poolust oma loomingus ühendada.

Tema huvi teadusmaailma vastu reedab ka töölaual lebav ajakirja Geo viimane number, mis sattus ta kätte poolkogemata. Kuid ajakirjas hakkas silma palju häid mõtteid moeloomingu arendamiseks. Briti pilk on ilmselgelt suunatud horisondile, seljataha ta ei vaata.

„Moeajalugu on liiga läbi mängitud ja tolmune minu jaoks.”

Ei ole üldse kerge viia kokku Briti kirge reaalteaduse vastu tema hõljuva olekuga – ta räägib palju ja mõtted uitavad tihti mööda pilveservi, kust neid on üsna raske kätte saada…

Britt tunnistab ka oma laiskust, kuid on õppinud seda loovalt kasutama – leiutama võimalikult ökonoomseid lahendusi. Kuid lahenduste leidmisele eelneb siiski põhjalik eeltöö. Britt tunnistab, et tema elu kulgeb lainetena – tal vahelduvad väga laisad perioodid ülimalt töökatega. Kuid kõige olulisem on ikkagi mõtestatud tegevus.

„Minu jaoks on väga oluline mõelda, mis kasu on minust maailmale. Praegu ei rahulda mind disaineritöö kuskil suurfirmas. Ma püüan leida lahendusi, millest võiks olla kasu suures plaanis. Isegi kui mind kunagi enam pole, siis keegi teine saab minu loodust inspiratsiooni.”

Briti üks salakirg on Terminaator – iidol juba varasest lapsepõlvest. Ta on ise seda kirge päris palju analüüsinud ja usub, et sel on seos Terminaatori kindlameelse missiooniga.

Loe veel

„Kuna ma ise olin väiksena selline ebalev Kala-tüdruk, siis ju see konkreetsus võlus mind. Kuid võib-olla oli asi selle tegelaskuju anatoomilises eripäras? Inimkeha ehitus on mind alati erutanud.”

Britt tajub inimlikku füüsist põneva kestana, ülipeene struktuurina, mis ühel päeval saab lihtsalt otsa. Kusjuures huvi pole vaid teoreetiline – muu hulgas on ta töötanud ka treenerina.

Tahtis lahkajaks saada

Ning seepeale lisab ta veel ühe kummastava fakti: „Mul oli kunagi tõsine soov suurena lahkajaks hakata. Aga kooli ajal olid mu matemaatika ja keemia nii halvad, et meditsiinikool oli minu jaoks välistatud. Moekunst on mõnes mõttes ju vaid ühe materjalikihi võrra pealpool.”

Märkan Briti toas vihjeid idale: raamatuid aasia disainist või volditud origamilinnukesi. Mis teema sul sellega on?

„Ma olin, muide, aasta tagasi, just samal ajal, 10. märtsil, ühes Jaapani rannas ja korjasin merikarpe. Ma leidsin selt reisilt väga palju sarnasusi oma mõttemaailmaga. Mulle meeldib see, kuidas nende näiliselt keerulised lahendused on tegelikult väga lihtsad ja geniaalsed. Olin selles suunas ka ise juba ammu mõelnud, kuid see selgitas mu pilti päris palju.”

Just selline on ka Briti viimane ja väga tugev kollektsioon, mida ta esitles Tallinn Fashion Weekil. Idee geniaalsus peitub selles, et kõik tema rõivad olid täiesti lõikevabad – oli lihtsalt võetud ringikujuline tükk kangast ja tehtud sellele õigetesse kohtadesse sisselõiked. Ei grammigi materjali ülejääki, mitte sentimeetritki õmblust – tõeliselt progressiivne säästlikkus!

Inspiratsiooniks

Britt soovitab oma lemmiksaiti: www.ffffound.com.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare