72-aastane Ferry oli laval sama elegantne ja šarmantne, kui rokiarhiividest silma on jäänud. Tema kähe ja sensuaalne hääl kadus mõnes palas siiski instrumentaali alla – näiteks kaotas ühe publiku oodatuma laulu „More Than This” algus vokaali lisandudes veidi oma mitmekihilisust. Kuid enamasti oli Ferry selgelt ära tuntav tämber kindlalt paigas. Vahepeal tabasin end mõttelt, et ehk oleks seisukohtadega kontsert paremini mõjunud, kuid poole pealt sai selgeks, et just nii, mõnusalt muusika sisse minnes toimis kogu kooslus väga hästi.

Saksofon tõi kananaha ihule

Kuigi Ferry juhtis oma bändi ja kogu šõud väga kindla käega, oli tema kõrval õhtu vaieldamatu staar ka saksofonimängija ja multiinstrumentalist Jorja Chalmers, kes on Ferry ja Roxy Musicuga koos esinenud juba 2007. aastast. Chalmersi saksofonisoolod tõid nii mõnelgi korral kananaha ihule. Üks õhtu mõjuvamaid hetki oli pala „In Every Dream Home A Heartache” Roxy Musicu 1973. aasta albumilt „For Your Pleasure”. Minu silmis see laul plaadil mõjule ei pääse, ent on õigusega üks Ferry setlist’i põhilugusid. Efektses valgusvihus ja orelihelide saatel pea monoloogina esitatud kurjakuulutav ja kurb kriitika luksuslikele, ent tühjadele eludele on praegu isegi relevantsem kui 40 aastat tagasi.

Kontserdil oli tore tõdeda, et Ferry esitab kõiki oma hitte hea meelega ka aastakümneid hiljem.

Minu teekond Bryan Ferry muusikani on olnud pikk ja piinarikas. Roxy Musicu kunstroki kooslus on enamasti olnud liiga väljapeetud, stiliseeritud ja viimistletud ning pikka aega ei suutnud ma kuulata ka Ferry soololugusid. Ferry ise on tundunud kauge ja kõrk. Siiski ei saa alahinnata Roxy Musicu mõju lugematutele kunst- ja elektroonilise roki bändidele. Ent nagu ikka, käis ka minul ühel hetkel krõks ja nüüd ei kujutaks ma paljusid sügisõhtuid albumiteta „Avalon” või „For Your Pleasure” ette. Seda toredam oli kontserdil tõdeda, et Ferry esitab kõiki neid hitte hea meelega ka aastakümneid hiljem.

Kontserdi esimene pool oli pigem rahulik, sügav ja helidest täidetud, kuid teise poolde mahtus järjest hoogsaid hitte, mis haarasid publiku endaga kaasa. Nii mõnedki inimesed vihtusid rõdudel kaasa tantsida ja tempoka „Do The Strandi” ajal tundus, et ehk tõuseb ka ülejäänud saal püsti. Ent äkitsi oli laul läbi, bänd lavalt lahkunud ja saalis tuled põlema pandud – küllaltki järsk lõpp muidu nii mahedalt kulgenud kontserdile. Aga ehk oligi nii parem.