Buda munkade tervendavad
Esimest korda olid siin aga Gyudmed’ kloostri mungad ja pretsedenditu oli ka publiku ülisuur huvi – “Universumi tervendavate helide” õhtu oli Estonias juba rohkem kui kuu ette viimse lisatoolini välja müüdud. Raske öelda, kas selle põhjuseks oli publiku hüppeliselt kasvanud huvi tiibeti mahajaana-budismi vastu või loodeti hoopis isiklikku “hüppelist tervenemist”.
Gyudmed’ klooster asutati küll 1433. aastal Tiibeti pealinnas Lhasas, kuid aastal 1959 põgenesid tiibeti vaimulikud Hiina invasiooni eest Indiasse ning see klooster tegutseb nüüd seal.
Laskumata budistliku filosoofia üksikasjadesse võib veidi lihtsustades öelda, et buda munkade Estonias esitatud rituaalide keskmes olid inimese suhted mitmesuguste jumalustega, mis laval väljendusid tseremoniaalsetes palvustes ja ohverdustes. Budismis pole teadupärast jumalat selles tähenduses nagu kristluses Jehoova või islamis Allah – budismis on jumalused kõrgemate vaimsete kvaliteetide süm-boolseteks kehastusteks. Näiteks müütilise bodhisattva Avalokiteshvara põhiomadus on kaastunne ning tema maiseks kehastuseks peetakse dalai-laamat.
Siinkirjutajal avanes võimalus enne etendust usutleda Gyudmed’ kloostri munka Lobsang Tseringi, et kuidas see universumi helidega tervendamine üldse toimib. Vastusest selgus, et sõna tervendamine on vaid asja euroopalik transkriptsioon. Tegelikult on rituaalide olemuseks kõigepealt munkade endi avanemine universumi energiatele ning siis selle heasoovlik edasisuunamine mitte ainult publikule saalis, vaid kogu maailmale.
“Universumi tervendavad helid” oli vaatemänguline rituaalmuusikaga kaheksaosaline etendus, mis kestis koos vaheajaga kaks tundi. Kava esimene pool oli valdavalt vokaalne, mida aktsenteerisid vaid harvad drilbu-kellukeste ja bübchal-taldrikute löögid ja tremolod, teises pooles oli mitmesugustel tiibeti tseremoniaalpillidel vokaaliga võrdne ja kohati suuremgi roll.
Tiibeti traditsioonilise ülimadala kurguhäälse laulu gyü-ke esmamõju oli kahtlemata sisendusjõuliselt maagiline (oma ürgse jõuga hämmastas “Puhastustseremoonia”), pikemal kuulamisel võis see ehk nii mõnelegi kuulajale ka pisut monotoonsena tunduda. Kes aga seda retsiteerivat vokaali tähelepanelikult jälgis, võis täheldada vaevumärgatavaid põhitooni muutusi laadis ja ka ebaregulaarseid rütme. Näiteks “Tuulehobuse tseremoonia” esitus toimus meie mõistes 11/8 taktimõõdus korduvate perioodide kaupa. Mitmesugustel kordustel, nii laulus kui suure nga-trummi löökide pulsis, oli lausa hüpnootiline efekt. Mõned lauluosad üha kiirenevas rütmis, mõni üldse ilma kindla meetrumita – kes end helidesse oskas sisse kuulata, sellele muutus väline monotoonsus ilmselt juba sisemiseks meditatsiooniks.
