“Mina kirjutasin siis vastu, et nalja teed või,“ sõnab bändi kitarrist Andres Roots. “Tema vastu – ei tee, ma juba tulen. Tuligi, ja ma usun, et see oli meile väga hea kool. Üks asi on õppida New Orleansi rütme ja lugude struktuure plaadi pealt, hoopis teine asi on, kui mõni spetsialist neid sulle näitab. Ja muidugi, eks see näitamine oli nii, et tegime kaks proovi ja andsime kaheksa kontserti, ja proovis läbi mängitud lugudest mängisime rahva ees heal juhul kümmet. Eddie küttis suvalise looga lihtsalt ees minema ja hõikas meile akordivahetusi ette. Lõbus.”

Selle kõige juurde rääkis Eddie muidugi kõvasti lugusid vanadest hipidest ja bluusimeestest. Kuidas ta Professor Longhairiga noorest peast kanepit tõmbas, kuidas ta Dr Johni tütrega kohtamas käis, kuidas Bob Dylan tema akordioni järjekindlalt suupilliks nimetas.

Eestis väljaspool oma ringkonda üsna tundmatu Bullfrog Brown on teisigi meeletuid muusikuid Eestisse meelitanud. Kitarrist Roots luges mullu suvel vanast Mojo Magazine’ist, kuidas keegi sŠotlane suurest bluusibändist ära läks, et resonaatorkitarriga punki teha.

“Mehe nimi oli Dave Arcari. Kirjutasin talle, tema kirjutas vastu, saatis plaadi ja nüüd, sel suvel käis ära,” sõnab Roots. “Oli algul mures, kas siin rahvas esinejaid asjadega loopida ka armastab, tal sõber mängib Ozzy Osbourne’i bändis klahvi, ja oli orelisoolo ajal kahekilose kapsaga mööda pead saanud. Aga Dave’il läks Eestis väga hästi ja niipalju plaate, kui Dave festivalil müüs, ei ole Haapsalu Augusti-bluusil vist küll ükski esineja müüa suutnud.”

Bullfrog Brown alustas tegevust paar aastat tagasi, kuid eri bändide koosseisus on kõik liikmed varemgi mänginud. Kolmekesi on läbi sõidetud suurem osa Eestimaast ning esinetud kümnetel bluusi- ja rockifestivalidel.

Lihtsalt proovima

“Esimese kontserdi andsime Tartu festivalil WintFest, lootes, et ega seal päevasel ajal niikuinii kedagi kuulamas ei ole ja saab ehk lihtsalt suure võimendusega proovida, kuidas asi kõlab,” ütleb Roots. “Muusika ei ole sport, ja konkursse me ei armasta, aga sealt anti mulle parima instrumentalisti auhind – reis kahele Leetu. Käisin ära ja sel suvel sõitsime kogu bändiga Varniai festivalile Bliuzo Naktys. Me teadsime, et see on suur festival. Aga et lava ees on 4000 inimest, oli küll üllatus. Ja veel suurem üllatus oli see, et pärast paari esimest lugu hakkasid need 4000 inimest lugude vahel “Esti! Esti!” skandeerima.”

Seni on bänd suuresti oma lõbuks muusikat teinud, seda ise töödelnud ning siis internetis levitanud. Stuudioplaat “Mudhole Stories” ilmus mullu aprillis ja see on kõlanud üsna mitme bluusiraadio eetris Kanadast Horvaatiani. Mis kummalisim – bändi äsjailmunud plaadi “Snakes And Devils” vastu on huvi tundnud Skandinaavia ja Ameerika raadiod, kuid kaugeimad plaadisoovid tulevad bluusi DJ-lt Tasmaaniast, Iisraelist ja Colombiast.

Üks lugu uuelt albumilt ilmus ka Maailma Resofoonilise Ühenduse (World Resophonic Association – WRA) kogumikul “Resophonic Players Of Europe 2005”. Sellega seoses käidi mängimas ka Slovakkias ning TsŠehhis.

Suur oli bändimeeste üllatus, kui selgus, et nad on valitud ürituse peaesinejate sekka. Juba oktoobris annab teine WRA festivali peaesineja, Rootsi bluusi- ja spirituaalilaulja Bottleneck John neli kontserti Lihulas, Türil, Tallinnas ja Tartus koos Bullfrog Browniga.