Bullfrog Brown: suvi ilma Augustibluusita tunduks tühi
•• Vaadates BB rajataguste töövõitude loetelu, tahaks hakatuseks küsida: kas ja mil moel kajastuvad need bändi Eesti-sisestes tegemistes?
Andres: Eks jah, „töövõitude” tõttu kutsuti meid tänavu „Terevisiooni” ja „MI-sse” vestlema ning „Eesti laulu” külaliseks... Muidu on vast vahe ainult selles, et mida rohkem on mänge väljaspool Eestit, seda vähemaks jääb neid siin.
Alar: Eestlase jaoks peab ikka olema mõni välismaalane, kes ütleb, et on hea.
•• Lugenud lauset „… on kinnitatud Bob Dylan Acousticfesti bluusipäeva peaesinejaks…”, küsin, milline on festivali mõõtkava?
Andres: Ega ei oskagi enne ütelda, kui oleme ära käinud. Praegu teame seda, mida Google leiab. Kindlasti kajastub see üritus mitte niivõrd bluusi- kui roki- ja folgipubliku radaril, ja see on positiivne. Ja kohe, kui esinejad välja kuulutati, hakkas meid pommitama samasugune festival Iirimaal – saame näha.
•• Augustibluusil olete põhimõtteliselt „majabänd”. Nagu Metsatöll Rabarockil või Loits Hard Rock Laagris. Mida see teie jaoks tähendab?
Alar: Niipalju kui mina aru saan, on inimesed harjunud käima meid Haapsalus kuulamas ja uut plaati küsimas. Kui nüüd üks vähestest Eesti bluusibändidest ei mängiks suurimal siinsel bluusifestivalil, oleks see ka imelik. Ja kuna me Andresega mängisime esimest korda Augusti-bluusil juba aastal 2000 – see oli meil üldse teine ühiskontsert –, siis nüüd tunduks suvi ilma Haapsaluta üsna poolik.
•• Kui kaugele tulevikku on teie tegemised harilikult planeeritud?
Peeter: Ikka üks päev korraga.
Andres: Hetkeseisuga on kontserdid planeeritud novembrini, paar lahtist päeva veel oktoobris on. Juba on juttu olnud tulevast aastast – siin on mingil määral tegu paratamatusega, sest erinevalt Baltikumist, kus kontserdipakkumisi tehakse ka mõni päev enne esinemist, sõlmitakse näiteks Soomes kokkulepped üldjuhul kuus kuni 12 kuud ette.
•• Kui suur on teile paras bändikoormus?
Alar: Oleneb kontsertidest. Esinemine ise ei väsita nii palju – Tartus võiks kas või iga päev laval olla.
Andres: 300 kontserti aastas oleks ilmselgelt liiga palju, elamiseks ja mõtlemiseks peab ka aega jääma. Selle aastaga oleme andnud 43 kontserti ja sügis tuleb senisest tihedam – eks me jõulude ajal istu maha ja mõtle elu üle järele. Jõulud on meie jaoks puhkus.
•• Kuidas iseloomustaksite Eesti bluusiskeenet? Kes kuulavad bluusi ja kust jooksevad nende jaoks bluusi piirid?
Andres: Skeenest on Eestis raske rääkida – kui Soome bluusi-ajakiri Blues News tähistas mullu oma 40. ilmumisaastat, siis meil pole isegi sellist veebilehte, kust kõigi siin toimuvate bluusikontsertide kohta infot saaks.
Teisest küljest tuleb noori mängijaid ja kuulajaid praegu peale nagu seeni pärast vihma – tegin eelmisel nädalal Pärnu bluusipäevadel kolm päeva slide-kitarri õpitube ega suutnud oma silmi uskuda. See on suurepärane, eriti kuna suur osa Eesti bluusifännide vanemast põlvkonnast kipub „bluusist” rääkides silmas pidama seitsmekümnendate rokki või filmist „Blues Brothers” tuntud soulihitte. Noortel on asjast oma ja tihti ehedam ettekujutus...
Bullfrog Brown
Koosseis:
•• Alar Kriisa – vokaal ja suupill
Andres Roots – kitarr
Peeter Piik – bass
Järgmine kontsert:
•• Augustibluusi festival
14.–15. augustil Haapsalus.
Peaesineja on Omar Kent Dykes USA-st Mississippist
•• www.bullfrogbrown.com
Vaata ka:
www.augustibluus.ee
