“Buratino” autor Wimberg hakkab uusi osasid kirjutama
Luuletaja ja Eesti Päevalehe kirjandustoimetaja Jaak (25), kunstnikunimega Wimberg, on praeguseks 53 “Buratino”-saate autor.
Kui kaua sa ühte osa kirjutad?
Ühe osa pikkus on 22-23 lehekülge. Üle kahe-kolme päeva pole ökonoomne sellega maadelda.
Kas sul vahel ideedest puudus pole tulnud?
Vahel on pea tühi küll. Kui toimetuses juhtun olema, kõnnin edasi-tagasi, pobisen rahutult nina alla, põrutan mõne vandesõna sekka, lähen võtan kohvi... Ja siis tuleb sekretär, kes teeb kööginurgas kapiukse lahti, ja mul lööb pähe: salapärane kapp! Nii sündis üks osa. Või küsib toimetaja Mari Peegel minult diktofoni ja mulle kargab pähe: intervjuu! Nii sündis osa, kus tegelased intervjueerivad üksteist ja Kohila noortebändi Kreeker.
Sa oled nii mõnelgi korral õhtuti toimetusest üks hilisemaid minejaid olnud. Kas sa niimoodi õhtuti kirjutadki?
Vahel lihtsalt jään hilja peale. Isegi sel aastal oma sünnipäeval, 30. jaanuaril istusin siin kella üheksani õhtul. Tavaliselt kirjutan öösiti kodus. Aga pärast lapse sündi on see pisut keeruliseks muutunud. (Hiljuti sai Jaak isaks, poja nimeks Holger, vanust üks kuu – toim.)
Aga kui sa päeval lehes töötad ja öösiti kodus Buratinot kirjutad, millal sa siis magad?
Vahepeal oli nii, et hommikul kell viis läksin magama ja kell kümme tõusin ning tulin tööle. Eks natuke rohkem oleks võinud magada, aga sai hakkama.
Mis “Buratino” kirjutamise juures kõige raskem on?
Kõige raskem on leida kindel idee, mille ümber lugu ehitada. Näiteks et külla tuleb mustkunstnik. Kui see on olemas, siis dialoogid sünnivad lihtsalt.
Kui palju sa sarja lavastamist oled pealt vaatamas käinud?
Paaril korral olen läbi astunud. Endal on seal natuke imelik istuda. Nagu ärevus lööb sisse, et kas näitlejatel on ikka minu teksti hea mängida, kas nad minu tööga rahul on.
Kuidas sa üldse hakkasid “Buratinot” kirjutama?
Saate produtsent Margus Saar helistas, et ETV tahab algupärast lastesaadet teha, kas ma ei sooviks stsenarist olla. Ma soovisin küll. Algul polnud teada, mille stsenarist ma siis olema peaks. Aga arutasime ja võtsime nõuks, et teeme Buratinost.
Kui sa esimese osa kirjutasid, mismoodi tunne siis oli?
Esimese osa kirjutamine läks enam-vähem. Siis tuli ETV koosolekutoas kokku seltskond otsustajaid ja vaatas esimese saate kriitilise pilguga üle. Mina istusin kui tulistel sütel. Otsustati, et läheb küll.
Kas mõni osa on jäänud lavastamata?
Üks on jäänud. Ma olin selle teinud liiga täiskasvanuliku. Seal muretses Malvina oma kehakaalu pärast ja läks poistega jõusaali liigseid kilosid hävitama. Arvati, et seda pole sobilik lastele näidata, võib kedagi riivata.
Mitu osa sa veel tahaksid “Buratinot” kirjutada?
Ei teagi. Peaasi, et venima ei jääks ja ideed otsa ei saaks. Eks ma katsun selles osas kõrvallaua kolleegist Andrus Kivirähkist eeskuju võtta. Tal ei näi ideed kunagi otsa saavat.
