Bürokraadinahas boheemlane Brüsselis Vahur Afanasjev

 (1)
Bürokraadinahas boheemlane Brüsselis Vahur Afanasjev
----

Vahur Afanasjev lahkus kodumaalt Brüsselisse euroametit pidama. See ei takista teda kodumaad väisamast ning siin luulet ja proosat avaldamast. Äsja ilmus tema sulest satiiriline juturaamat “Kaadrid otsustavad”, mida autor nimetab ka kirjalikuks komejandiks tühjuses. Väliseestlaseks saanud kirjameest usutleb Kaarel Kressa.

lete oma suhteliselt noore elu jooksul juba palju avaldanud, praeguseks vist kolm proosateost ja kolm luulekogu. Mis pilguga te mõlemas vallas tehtud debüüdile tagasi vaatate?

— Debüüt on asi, mis tuleb ära teha. Pilt läheb selgemaks, kui teos on paberil. Vanad tekstid lähevad tavaliselt enda jaoks hapuks, milleks raisata. Proosadebüüt “Kanepi kirik” on tegelikult päris põnev teos, kujutab muu hulgas üsna otsekoheselt Tartu NAK-i seltskonda. Ja esimesest luulekogust “Kandiline maailm” leidsin äsja väga hea teksti väikesest Annast, kes ei peaks luuleraamatut välja andma. Tegin sellest laulu, mis ilmub maikuus laulvate kirjanike plaadil. Kõva plaat tuleb, muuseas: Rooste, Ilves, Sommer, Müller ja paljud teised on seal peal.

— Selline tööviljakus paneb küsima: kas  kirjutate sageli või siis kiiresti? Kui ma ei eksi, ütlesite ühe meililisti vahendusel, et võite ka kahe päevaga romaani valmis kirjutada. Kuidas te teosed sünnivad?

— Laiasin niisama. Proosa kirjutamine nõuab distsipliini. Pead maha istuma ja töötama. Idee võib tulla järsku, kuid kirjutamine ise võtab aega. Näiteks töös olevat pedeulmekat “K4-saiad jumalale” olen kirjutanud alates detsembrist umbes 100 000 tähemärki. Luuletustega on lihtsam, neid võib tõesti kuhjaga valmis vehkida, kui idee olemas.

— Rääkige natuke oma uuest teosest “Kaadrid otsustavad”, mille peategelasteks on lastekirjandusest tuttavad Sööbik ja Pisik ning kõrvalosades esinevad mitmed tuntud eestlased.

— Kui olin olnud pool aastat Brüsselis noor pensionär, ilmus mulle unes Aapo Ilves ja küsis, miks ma ei võiks sellist raamatut kirjutada, mis algab nii: “Eesti Vabariigi presidendi peas elasid Sööbik ja Pisik...” Kirjutasin. Mõnuga. Tuli vist lõbus ja kerge asi, kuigi seal on sügavust ja valu ka. Valu eesti rahva ning nende jabura, kuid õnneliku lõpu pärast. “Kaadritesse” panin ka täispikkuses kirja 36. sajandi romaani. See on sihuke: “000101000101010010010010010001.”

— Miks algavad kõigi teie raamatute pealkirjad K-tähega?

— Juhusest kujunes harjumus. Tegelikult on reegel, et pealkirjas on sõnu kaks ning esimese sõna alguses on “ka”. Tundub nõme, kuid toimib – sunnib raamistuses ägedaid variante otsima.

— Teie teostes on palju ropendamist ja tegelased puutuvad sageli kokku riskikäitumisega. Milleks selline rõlgus? Nalja saab teha ka kultuurselt.

— Minu eesmärk pole nalja teha, vaid väljendada elu olulisi asju. Roppus ja riskikäitumine saadavad inimeste igapäeva, nendest pole mõtet mööda vaadata. Muuseas, “Katedraali Emajões” tegin ilma n-ö roppude sõnadeta, aga toimetaja Kivisildnik pani sinna ikkagi ühe sisse. Õigusega, ma arvan. Oli põhjendatud.

— Kas te ei karda, et mõni inimene võib lasta end teie raamatutest mõjutada ning hakata, ütleme, varakult viina jooma?

— Mina hakkasin ka varakult jooma, aga mitte raamatute pärast. Joomine ja muud lollused tulevad ise külge. Ropendamine ka. Kui ütleksin intervjuus “t..a” ja Päevaleht laseks selle läbi ning keegi teismeline seda loeks, siis kas see oleks tema esimene kohtumine selle sõnaga? Ei usu.

Pealegi ei ole mu tegelased mingid kangelased. Tõsielus ei olegi kangelasi, on elu ja inimesed ja kogu lugu. Ma ei kirjuta kedagi selliseks, et teda oleks kange isu järgida.

On üks tüüp, keda minu raamatu ilmumine mõjutab alati laaberdama. Tal on täpselt minu nägu peas ja minu nimi passis.

— Kes on teid ennast mõjutanud? Mina tajun tugevaid vene kirjanduse, näiteks Daniil Harmsi või Viktor Pelevini mõjusid.

— Harmsi ma pole lugenud, olen lugenud Harmsi kohta ja ta on vist väga tore kirjanik. Pelevinit on mõnus lugeda, ent ju mind on enamgi mõjutanud tohutud raamaturiiulid vanematekodus. Vene tõlkeid oli seal tublisti. Paarikümnesena hakkasin ka ise vene keeles lugema, nii et ju jäi midagi külge. Arvan, et otseselt mõjutavad mind rohkem sõbrad ja tuttavad. Kes on mulle Viktor Pelevin võrreldes Jaan Pehki, Kivisildniku või fs-iga? Mingi suvaline tüüp.

Loe veel

— Kogu “Katedraal Emajões” kandideeris kultuurkapitali luuleauhinnale – ehkki sai vaid Loomingu noore autori preemia –, ise olete eelmisest aastast kirjanike liidu liige. On see etableerumise ilming või imbute struktuuridesse, et neid seestpoolt õõnestada?

— Milleks õõnestada, kirjanike liit on hea asi. Kasu mul sellest suurt ei ole, kuid ehk on see kellegi jaoks kvaliteedimärk. Mina elan ja kirjutan, sildid tulevad ise külge. Müügitoetusest ei ütle iial ära.

— Olete võtnud sõna ühiskondlikel teemadel. Kas olete parem- või vasakintellektuaal? Olete ikka intellektuaal?

— Ma ei tahaks olla lillepotiintellektuaal. Pangalaenud, auto õlivahetused, viiepäevane töönädal ja muu selline on tõelisus, milles ei pea elama, aga mida tuleb tajuda. Iga inimene, kellel on südametunnistus ja pisut mõistust, on mõnes asjas vasakpoolne. Valimas ma ei käi, las ühiskond keerab endale, kuidas tahab. Ma ei usalda kedagi. “Sotsdemmist” ministri käsul lasti 1919. aastal maha mu vanavanaisa, ametiühingute saadik, eestlane, tavaline vabrikutööline. Äsjaste valimiste järel tegin bändi Kannibal Elektor, mille repertuaaris on Eesti hümn. See on minu Eesti ka, mitte ainult nende idiootide oma, kes usuvad, et nad on vajaduse korral suutelised lapse vähiravi või neerusiirdamise omast taskust kinni plekkima.

— Võrreldes 90-ndatega on rühmitused kirjanduselus tagaplaanile jäänud, aga NAK toimetab ikka edasi. Mis see on, mis NAK-klasi koos hoiab?

— NAK pole iial olnud mingi õige rühmitus. Kõik on alati ajanud oma asja, mitte rühmituse asja. Mõnikord ajavad mitu inimest sama asja, mida on mõnus koos ehitada. Ei teki kääre, tekib sünergia.

Äsja tekkis plaan anda täiendatud ja illustreeritud kogumikuna välja meie ammune pornodiskursus – killud stiilis “loomaporno 3: olin sõprade seas” või “tööporno: mehed panid asfalti”.

— Kui palju on teie loomingus autobiograafilist elementi? Töötasite sarnaselt “Kastraat Ontario” peategelase Daabaga väikese maakonnalehe reporterina.

— Ilukirjutamine on jutuvestmise edasiarendatud vorm. Vestmise juures on jutustaja füüsiliselt kohal – aga kus ta kirjutamise ajal ikka mujal on? Iga kirjutatud tekst lähtub kirjutajast, tema maailmanägemisest ja kogemustest. Isegi tüüp, kes kirjutab ajaloolist romaani 17. sajandi Hiina keisrikoja õukonnamängudest, on mingil määral autobiograafiline.

Muidugi kasutasin “Kastraadis” kogemust Virumaa Teatajast ja Postimehest. Tegelased klappisin reaalsetest kokku, keerasin vindi peale, teise vindi veel, leiutasin tegevuse – ja valmis ta oligi. Nii tuleb hästi elusa maitsega kirjandus, nagu seest punaseks jäetud liha. Sihuke meeldib mulle endale.

— Oleksin arvanud, et olete palju humanitaarsema taustaga. Kuidas sai diplomeeritud majanduspoliitikust kirjanik?

— See, et korralikku tööinimest minust ei saa, oli näha juba teismelisena. Kirjutamine seevastu kukkus hästi välja. Jonni pärast ei tahtnud filli õppida, kuigi kõik ootasid, et seda teen. “Kirjandusteadlase kirjutatud romaan” kõlab sama halvasti kui “iseendale aborti tegev günekoloog”.

Majandust õppida oli raske ja miskit mõistlikku pole sellega pihta hakata, ent tunnen ennast ikkagi paremini – vähemalt ei saa keegi mind statistiliste kõveratega lolliks teha. Äh, mis ma valetan, eks ma lootsin majandusharidusega ratsa rikkaks saada. Ei saanud. Börsil ja kinnisvarastamises on mind saatnud miniedu, ent haridusel pole sellega asja.

— Miks teie ajakirjanduskarjäär pooleli jäi?

— Ajakirjandus on tarbekirjanduse maneristlik alaliik, mida on raske toota ja mille eest antakse liiga vähe raha. Mul oli lahkumisavaldus nii Virumaa Teatajas kui ka Postimehes algusest peale alumises sahtlis ootamas. Kui leidsin parema väljapääsu, viskasin allkirja alla ja kogu lugu.

— Elate praegu suurema osa ajast Brüsselis. Miks sinna läksite ja mida seal teete?

— Kaaperdasime koos abikaasaga Brüsselisse töökoha. Alguses ühe. Mina leidsin konkursikuulutuse, tema sai konkursist läbi. Sellest on üle kahe aasta. Kõhklusi enne minekut peaaegu polnud. Olen alati tahtnud maailma näha. Eesti on ka maailm, väga põnev seejuures, kuid olen seal veerandsada aastat elanud. Mõneks ajaks aitab küll.

Belgias komistasin lõpuks ise töökoha otsa, olen Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee eesti keele tõlkeosakonnas sekretär. Mõnus – nüüd saab puhkuse ajal veel kaugemale reisida, kvaliteetseid töövahendeid osta. Viimati ostsin Chrysleri kabrioleti, et Hunter S. Thompsoni eeskujul American Dreami asemele Eesti Unelmat otsida. Töörutiingi on vahepeal kasulik. Sunnitud kontaktid teiste inimestega arendavad isiksust.

Brüssel on hetkel mu lemmiklinn. Kultuuriline sibul, lipp lapi peal. Suurus optimaalne, miljonkond elanikku. Kui ära tüütab, kolin Tallinna või Zagrebisse. Varssavi oleks ka hea variant.

— Oma raamatutesse te veel ei märgi, et tegu on üksnes autori isikliku arvamusega, mis ei pruugi kattuda majandus- ja sotsiaalkomitee seisukohtadega. Nii et enesetsensuuri tarvet ameti tõttu ei teki?

— Eurotöö on hea ettekääne, et mitte viitsida arvustusi ja muud liigset treida. See, et ilukirjandusteos väljendab autori vaateid, on niigi selge. Tsenseerimiseks pole põhjust. Kui oskaksin või tahaksin kirjutada miskit, mis euroametiga üldse ei sobi, siis tuleksin töölt ära. Suva. Olen enne ka töötuna läbi ajanud. Elu on igal juhul ime.

— Kas ehitate Belgia ja Eesti vahele ka mingeid kultuurisildu või jätate kirjanikuelu üksnes Maarjamaa tarbeks?

— Eestlane on välismaal niigi veerand kohaga kultuuriesindaja.

Sel nädalal loen oma ingliskeelseid luuletusi Joris de Bolle’i raamatupoes, mille laes ripuvad mingist Eesti teatrist ära tiritud lambid. Joris ise tiris, vist Baltoscandali raames. Sild mis sild, kusjuures juhuslik.

Minu jaoks on väga oluline tegelane hollandi päritolu kirjanik Serge van Duijnhoven, kes mind sujuvalt Brüsseli kultuurkihti istutas. Vaat tema on produktiivne mees, peab mitut tööd, väisab kõrtse, kirjutab raamatu või mitu aastas, artikleid ei jõua kokku lugedagi, ning tagatipuks on käinud isegi Tartus, Tallinnast rääkimata. Õieti elab Brüsselis palju rahvast, kes isegi teavad Eestit ja/või eesti inimesi. Nemad sillatavad ennast ise, kui isu peale tuleb.

Üksvahe hoidsin ka Belgia-Eesti eetrisilda, sest Belgias on too tervislik rüübe retseptivaba, Eestis aga osatakse seda juua. Mõistlikus koguses suurepärane ravim ja pilguteritaja.

— Kui sageli Eestisse satute ja mida teete, kui siin olete?

— Satun viis-kuus korda aastas. Puhata küll ei saa. Rokenroll ja pugivugi, täiega. Tihti on põhjuseks esinemine, vanemate juurest peab läbi astuma, sõpradega tina panema, suhteid hoidma ja looma. Kui lennukirattad naastes Zaventemi maandumisrada puudutavad, tunnen tavaliselt suurt kergendust tükkis rahuloluga.

Nüüd, kui tööl käin, on veidi keerulisem käia. Puhkusepäevade hulk on sättinud Eesti-retkel reegliks, et pühapäeva keskööl lahkun ürituselt, kell kolm öösel astun Tartu-Tallinna bussi, kell kuus Brüsseli lennukile ja kell pool kümme olen kontoris.

Õigupoolest saan sõpradega umbes sama tihti kokku kui Eestis elades. Vähemal tunne on selline. Pühendud iga karvaga ning oskad hinnata hetki.

Vahur Afanasjev

•• Täisnimi Vahur Afanasjev-Pitsal

•• Sündinud 24. augustil 1979 Tartus.

•• Lõpetas 2002. aastal TÜ majandusteaduskonna majanduspoliitika erialal

•• Kirjanikuteed alustas varjunime DJ Jumal all, esmakordselt avaldati Vikerkaares (6/1998).

•• Teosed: luulekogu “Kandiline maailm” 2000; jutukogu “Kanepi kirik” 2002; luulekogu “Kaantega viin” 2004; jutustus “Kastraat Ontariost” 2005; luulekogu “Katedraal Emajões” 2006; jutustus “Kaadrid otsustavad” 2007

•• Töötanud väljaannetes Maaleht, Virumaa Teataja ja Tartu Postimees ning reklaamiagentuuris HAI, praegu Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõlkeosakonnas.

Teised temast

Aapo Ilves

•• Vahur Afanasjevis on toredasti ühinenud majandusteadlane ja hipifilosoof. Vahur on kirjutanud minu proosaraamatule “Ema on kajaka juures” teise osa – “Kanepi kirik”, millele mina omakorda tootsin jätkuks otsa “Tapu asemel sõime”. Ühistööd leiab “Katedraalist Emajões” ja nüüd ka “Kaadritest”, millele ma Afanasjevi lühikestest löövatest peatükikestest inspireerituna joonistasin sisse nii-öelda sfäärilise 2D- elik lamenukufilmi stiilis ja konkreetsete geomeetriliste kujunditega seotud pildid. Eks tarbija otsustab, kas võime edaspidigi koos majandada. Päikest talle sinna Brüsselisse, ja peatselt ilmuval laulvate kirjanike plaadil kõlame taas kõrvuti.

Andres Keil, ajakirjanik:

•• Afa on vinge vend. Pealtnäha selline sile ja tagasihoidlik, vantsib vaikselt tänavatel ja muigab vuntsi, aga see on dekoor. Ütleme nii, et ta ainult paistab ohutu - ühtpidi on ta selline vend nagu Handke Jaan Unduski pilgu läbi näitemängus “Goodbay, Vienna!”: “Näed, seal istub kuulus kirjanik Peter Handke - vaatad, et joob õlut, aga tegelikult kirjutab!” Nagu teiste NAK-lastega, on ka temaga, ega neile liiga tihti tasu silma alla sattuda - on kaks varianti, kas lõpetad süvenevas joobes või oled kuskil loos ja laulus pärast sees ja välja enam ei saa.

Samas muidugi on hetki, kui on hüsteeriliselt ja vabastavalt lõbus. Ikka on tore, kui sinus avaneb vahel loom. Ja Afa pole siin mingi erand. Ma kordan, ta ainult paistab ohutu.

Teistpidi, sotsiaalne närv on tema puhul märksõna. Jajah, võib ju tunduda, rumalale, et ta armastab ennast kirjanduses, aga nii see ei ole. Afanasjev tahab maailma paremaks muuta.

Nii on.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare