Bushilikul Inglismaal hingitsevad revolutsioonilisus ja veritasu
Alan Moore’i ja David Lloydi kultuskoomiksil põhinev Matrixi-vendade Wachowskite antiutoopiline “V nagu veritasu” eksleb eri kultuurilis-poliitiliste viidete vahel, kuid need jänesehaagid ei suuda varjata filmi kommertsjuuri.
Filmi rezissööriks on debüteeriv James McTeigue, kes Wachowskitega (siin on nad produtsendid-stsenaristid) on koostööd teinud viimastes Matrixi-filmides. Ja muidugi on ka teema, antiutoopia, läbinisti wachowskilik.
Tegevus leiab aset lähituleviku Inglismaal, kus kehtib orwellilik totalitaarne ühiskonnakord, mida hoiab oma paranoiavalitsemise all kuri diktaator John Hurti kehastuses. Selle ebainimliku reziimi vastu on võitlusse asunud aga Guy Fawkesi maskiga anarhistlik kättemaksuingel V, kes lisaks nugadele käib vilunult ringi ka Shakespeare’i tsitaatidega. Siingi saab tõmmata paralleeli Matrixiga, sest V maski taga peitub Wachowskite triloogias agendina üles astunud Hugo Weaving.
Kuna Weaving varjab oma nägu kogu filmi jooksul maskiga, siis oma staarinäo-annuse saab vaataja kätte Natalie Portmanilt, kes mängib kannatuste kaudu lunastuseni jõudvat V noorukest käsilast Evey Hammondit.
Vaatamata inglaslikele sümbolitele (ja lisaks muidugi sellele, et tegevus toimub Inglismaal!) nagu Sex Pistols, Shakespeare ja Guy Fawkes, viitab film oma naiivfasistliku Inglismaa kujutamise kaudu eelkõige üpris ühemõtteliselt Ameerika Ühendriikide ja härra presidendi, Georg W. Bushi suunas.
“V” antiutoopia tegevusajaks on USA juba kokku varisenud ning seal valitsevad kaos ja kodusõda, mille tagamaadeks on ameeriklaste “kunagi” alustatud sõjad ja ülbe maailmavalitsemine. Konservatiivsel Inglismaal aga valitseb V-tulevikus umbes samasugune hirm homode, muslimite ja kõikvõimalike teisitimõtlejate ees, mis tundub hauduvat ka maailmapolitseiniku ajukäärude vahel.
Steriilne kaamerasilm
Ka totalitaarse tuleviku-Inglismaa riiklik telekanal meenutab kahtlaselt ameeriklaste Bushimeelset Foxi uudistekanalit. Samasugune inkvisitsioonimeelne lähenemine kõigele, mis ametliku doktriini raamidesse ära ei mahu ja mida võib kaabeltelevisioonivõrgu kaudu ka reaalselt praegu Eestis näha. Siit kumab “V-s” hingesoojendavat ühiskonnakriitikat ja revolutsioonihõngu, mis teravdab vaataja huvi. Julgeks sammuks on ka peategelase terroristlikud alged, mis võivad noorsoo ju valedele jälgedele juhatada.
Kahe- ja pooletunnisesse kompotti tuleb lisada aga kahjuks ka kliseelik puna-valge-must fasismiatribuutika ja kurjalt karjuv diktaator – need oma üheülbalisuses on vaatajas ahistustunde tekitamiseks peaaegu ainsad vahendid. Koomiksis ehk see lähenemine mõjus, eriti 80-ndate aastate alguse thatcherismi-ajastul (mil algne koomiks trükimusta nägi), kuid praegu ja “V” muu kultuur-poliitilise kompoti keskel tundub pigem maitsevääratusena. Õnneks on märulistseenid ning üldine õhkkond maitsekamad ja inglaslikult vaoshoitumad.
“V” suurimaks õnnetuseks on aga Hollywoodi steriilne ja kodanlik kaamerasilm, mis tasandab filmi vähimadki konarused. Üks anarhistlikust kangelasest kõnelev film vajaks just rohkem konarusi ja tahumatust.
“V nagu veritasu” võlub eelkõige oma teemaga – antiutoopiad ja vabadusvõitlused õilistavad ikka inimese rutiinistatud hinge. Tahaks barrikaadidele.
Paraku ei suuda “V” kuigi hästi oma kommertsnaiivsust varjata ning peale õhkimiselamuste vaibumist lahustuvad revolutsioonilised alged vaatajas mälestusteks peamiselt Guy Fawkesi ekspressiivsest maskist. “V-d” võib aga võtta kui lihtsat ja üle keskpärase head ajaviitefilmi, nagu on näidanud ka kassaedu. Nii palju siis revolutsioonist.
