“Cabaret” on “Benti” eelmäng

Georg Malviuse lavastused moodustavad diloogia Mait Malmsten on hea lavastaja töös kõrgvormis

Pommitades Eesti teatrilava maailma muusikalide paremikuga, võtab lavastaja Georg Malvius järjest julgemalt ette.

Kaheksa Oscariga tärnistatud Bob Fosse’i film – Liza Minnelliga tema elurollis – on paljudel mõõdupuuks silme ees. Ehk ka paarikümne aasta tagune Endrik Kerge lavastus Estonias (Jüri Krjukovi roll juudi vanahärra Schultzina!) on saanud mälupiltides kuldläike.

Natsid, homod, litsid

Ent Malviuse “Cabaret’d” on huvitav vaadata seoses tema kevadel Vanalinnastuudios välja tulnud tipplavastusega “Bent”. Mõlemad uurivad inimese vabaduse piire kolmekümnendate palavikulises Berliinis, kus ülimale piiritusele, seksuaalsele vabameelsusele järgnes ülim piiritletus, mis viis juutide ja homode hävitamiseni.

Värvikas ja sünge “Bent” saab nüüd muusikali vormis eelmängu. “Cabaret’” pidu katku ajal lõpeb “Benti” surmatantsuga. (Teist sellist diloogiat eesti hilisteatriloost ei meenugi!)

Kaht lavastust seob võimsa peaosalisena Mait Malmsten. Heites Konferansjeena “Cabaret’” finaalis seljast sineli, sammub ta juba “Benti” Maxina koonduslaagrirüüs traataeda…

“Cabaret” paari muusikanumbriga saab selgeks see, millest kirjutatud pakse raamatuid. Filmis alustab inglihäälne nooruk mägiaasadel laulu isamaa kiituseks ja hetkega laulavad temaga kaasa rahvusfanatismist lõustadeks moondunud näod. Lavastuses võtab selle laulu rämeda bravuuriga üles võimukas lits fräulen Kost (Ülle Lichtfeldt). Ja selles hulluses ei puudu teatrilavalgi oma ülev ja ahvatlev ilu. Paheline jõud tõmbab ligi.

Malvuse täpset lavastust raamistab seegi kord Palle Palme täpne valgusrežii ja Ellen Cairnsi lihtsate suurte kujunditega mõjus kunstnikutöö: puruks pekstud klaasiga (akna)raam ja kivimüürid, ei muud. Laval on hirmus-ilus õhustikku. Ja Kit-Kat-Klubi numbritest on tunda, et elupõletaja Sally lugu tuleb lavalolijatele tuttav ette.

Kanderi & Ebbi hitid on vägevalt esitatud. Sedavõrd, et draamapool jääb alguses isegi jõuliselt vormistatud-esitatud kabareenumbrite, laulude-tantsude varju. Eriti esimese vaatuse dialoogid olid veel kohati skemaatiliselt operetilikud. Teises vaatuses, probleemide tekkides, omandasid peaosaliste suhted ka peenemaid nüansse.

Malmsten ja Gerli!

Õhtu täht on Mait Malmsten Konferansjeena. Laulab, stepib – näitab, millisesse vormi võib eesti näitleja end viia – kui on lavastaja, kelle nimel pingutada. Paarikuise vahega kaks vägevat rolli Vanalinnastuudios! Aasta-näitleja tiitli sai Malmsten täht-osa eest Rakvere teatri “Kõrboja peremehes”. Draamateatril on põhjust kadestada-kahetseda, et pole osanud oma tippnäitlejat rakendada.

Üllatusdebütant Gerli Padar laulab end Sallyna usutavaks. Just lauludes joonistub välja see Sally-Minnelli vastupandamatult vahetu tüüp, kes usub igavesti “vahest seekord…” Teatritudeng Märt Avandi ennastotsiva noorkirjaniku Cliffina näib rõhutatult eikeegi. Naised ega mehedki teda suuremat ei eruta, välja viib ta endast üks kirg – viha natside vastu.

Ent noored võivadki siin jääda infantiilsemaks kui filmis, sest erinevalt filmist kannab näidendis juudi teemat vastukaaluks elukogenum vanapaar – veidrikust vanapoisi härra Schultzi ja üüritubade pidajast vanapreili Schneideri “Romeo ja julia” lugu. Meelde tuli, kui nüansipeenelt mängisid Guido Kangur ja Helene Vannari sarnast võimude keerises paarkümmend aastat tagasi Noorsooteatris “Tõe ja õiguse” kolmanda osa drama-tiseeringus.

Aga üha põnevamaks läheb: järgmisena läheb lavastaja Malvius Estonias minu veetleva leedi Audrey Hepburne’i vastu!