Cafe Imperio – imperaatorlikud hinnad ja hea teenindus

Imperio hinnad panevad Komando õhku ahmima – nii head need road nüüd küll pole. Kelner on see-eest tipptasemel. Komando külastas kohvikut päeval, õhtul sünnib see ümber veel peenemaks asutuseks.

Kitsad valgete seintega keerdkäigud juhatavad Komando ühte Lauteri tänava keldrisse, Cafe Imperiosse.

„Protestantlikult tagasihoidlik, kuid mitte kalvinistlikult kasin,” hindab prillidega ja sisearhitektuuritudengi moega komandolane hämaravõitu ning detailides, nagu pseudomarmor ja võltsviinamarjad, Rooma impeeriumile viitavat kohta. „Näe, lounge,” seab tütarlaps sammud väikese söögisaali tahaotsa, kus kõrguvad madal laud ja pehmed diivanid. „Siin on ebamugav süüa, võtame parem normaalse laua,” arvab kolmas, too veidi Scooby Doo multifilmist tuttava Velma imagoga komandolane.

Tuleb kelner. Prillidega. Tagasihoidlik, kuid oma töös viisakas ja täpne nagu Šveitsi käokell ühe pseudoimpeeriumi varalahkunud diktaatori Berghofi residentsi külaliste magamistoa seinal. Menüü avab kaaned ja ütleb: „Tahame tuua sööja taldrikule vana Eesti kokakunsti, mis oli mõjutatud Vene ja Saksa köögist!” Ning nõnda napp ta ongi.

Sõnanappus nakkab, sest mida sa ikka öelda oskad, kui seljanka tagant vaatab vastu number 82 ja pelmeenide tagant koguni 97. Lõhepliinid on hinnalisemad, makstes 135 kohalikku raha. Õnneks suudavad komandolased end talitseda ega hakka number kahega algavate kolmekohaliste praehindade peale kolmekordseid lennutama.

Keskklassi päevamenüü

Imperaatorlike hindadega à la carte-menüüd tasakaalustavad keskklassi päevatoidud. Imperio kulinaarsotsiaalne hierarhia on igatahes paigas. Ning võib arvata, et päevatoidud peavad à la carte’i ülal pidama.

Aega võtab ja asja saab. Puljongis pelmeenid on otstest lahti ning meenutavad seetõttu sušit. Taina- ja lihasušit. Aga maitsevad nagu pelmeenid. Ka pliinidele ja lõheviiludele pole midagi ette heita. Seljankast seevastu hakkavad hamba alla paar pipratera. „Seda ma mäletan küll vanast ajast, et supi sees olid suured pipraterad. Aga see oli mu lapsepõlves, mitte vanal Eesti ajal. Ja minu lasteaias, mitte restoranis,” toriseb supisööja gripipisiku õelusega.

Magustoiduks võetud juust ja õunakoogiviilud seevastu häirivaid koostisosi ei sisalda. Mekivad mahedalt, mahuvad kõhtu lahedalt. Imperio kipub oma ambitsioonikale nimele siiski alla jääma. Oleks nagu Marxi utoopia, mille maiseks väljundiks on paraku kurjuse impeerium. Cafe Imperio kohusetruu kelner mahendab selle seekord küll pigem inimnäoliseks sotsialismiks.