Parimateks paladeks on siiani Kirill Serebrennikovi „Leto“ ja Pavel Pawlikowski „Cold war“, mõlemad niisama palju muusikast kui armastusest ja ka poliitikast kõnelevad filmid. Loodame, et festivali jätkudes tuleb nendele kahele lisaks veel tugevaid sooritusi, intrigeerivaid mõttelende või värsket stiilitunnetust. "Leto" on neist kahest kergem, paiguti 80ndate MTV muusikavideosid meenutava tunnetusega tehtud lugu underground rokk muusikast, noorest Viktor Tsoist, armukolmnurgast ja vähem võitlusest tsensuuriga, kuigi tõsi ka seda on seal sees. Sama on Pawlikowski filmis, kus tunded on sügavamad ja dramaatilisemad ning mis näitab inimeste ellujäämise võitlust segastel aegadel ja valikud ei olegi lõppeks ehk need, mida hing oleks ihaldanud.

"Everybody knows" filmis astuvad üles abielupaar Penelope Cruiz ja Javier Bardem.

Aga alustades algusest festivali avas kahekordne võõrkeelse filmi Oscari võitja („Lahkuminek“ ja „Müügimees“) ja Kuldgloobuse nominent Iraani lavastaja Asghar Farhadi uus rahvusvaheline film „Everybody knows“. Film jutustab loo segasdest perekonna suhetest, vanast vimmast, vaesusest ja lapseröövist. Thrillerina reklaamitav draama leiab aset Hispaanias ning on ka hispaaniakeelne, mis ei saanud lavastajale ilmselt lihtne olla. Staaridena kohtuvad ekraanil üle pika aja kaks Hispaania tuntumat näitlejat ja abielupaar Penelope Cruz ja Javier Bardem.

Filmi keskmes on Cruzi mängitud pereema Carolina, kes naaseb koos teismelise tütre ja väikese pojaga õe pulmade ajaks oma lapsepõlve koju. Kõik näib eriti roosa ja lilleline, ainult naise abikaasa ei ole millegipärast kaasa tulnud. Näeme ettevalmistusi pulmadeks, erinevaid tegelasi ja episoode: Paco (Javier Bardem) tegutsemas oma viinamarja istanduses, Carolina teismelise tütar silmarõõmuga koos motikaga kihutamas jms. Pulmapidustuste käigus avastab aga Carolina, et tema tütar on kadunud, voodile on jäetud kunagise lapseröövi juhtumi ajalehe väljalõiked ja saabuma hakkavad väljapressimisteated, milles hoiatatakse politseisse minemise eest.

See kõik võiks ju olla huvitav süžee, kuid paraku ei suuda film röövijuhtumiga seoses erilist pinget tekitada, ega mõju üleüldse kuigivõrd usutavalt. Vaatamata kurjakuulutavale soundtrackile ei saaks filmile põneviku silti külge kleepida.

"Everybody knows" esilinastus

Filmi päästab kergelt Farhadi võime inimpsühholoogiasse tungida ja justkui mitte millestki põnevat välja meelitada. Siin filmis oli selleks perekonna omavahelised klaarimata arved. Kasvab usaldamatus, tekkivad kahtlused – tüdruku pidi võtma keegi, kes teadis perekonna saladusi. Kõigil ümberringi on raha hädad, äkki see võis olla isegi pankrotistunud isa ise? Kas sellega püütakse raha kätte saada kunagiselt armukeselt Pacolt? Klaarida vanu arveid ja mehele müüdud maa nüüd tagasi saada?

Kui 2016. aastal Cannes linastunud "Müügimehes" oli tegemist kalleletungi müsteeriumi looga, kuid lõppeks kujunes looks abikaasa kättemaksust ja suutmatusest lahti lasta kui tema naist korteris rünnati. Kuid paraku ei ole Farhadi uues filmis sarnaselt tugevat stsenaariumi ega mitmekihilisust. See jääb alla ka talle tuntuse toonud "Lahkuminek". "Everybody knows" võiks käia ka metafoorina filmi kohta, kuna lahendus, kes tüdruku röövis, oli selge juba enne selle avaldamist vaatajale.

Ka tekitasid küsimust kahe peaosalise rollid, kummaski ei tundunud olevat piisavalt kompleksust või materjali millega töötada. Jäi mulje, et nad püüdsid neist maksimumi välja võtta aga Cruzi mängitud Carolina oli pigem igavavõitu tegelaskuju ja Bardem oleks nagu valesse rolli sattunud.

Groteskne Donbassist

Teise võistlusprogrammi Un Certain Regard avafilmiks oli Ukraina päevakajaline „Donbass“, mis pakkus küll enamat, kuid oli ka omajagu piinarikas just lavastuslike ja montaažiliste valikute tõttu. Grotsekne must komöödia toimis, kuid oli tihti liiga pikaks venitatud stseenidega, mis rõhutasid seda, millest vaataja juba nagunii oli aru saanud kaotades lõpuks oma võlu ja muutudes lihtsalt ärritavaks.

"Donbass" on groteskne ja satiiriline, kuid venitab paljud stseenid liiga pikaks

Filmi iva on ilmselt selge rääkimatagi - erinevate tegelaste ja episoodide kaudu annab Sergei Loznitsa edasi Donbassis lokkavat segadust ja tagasiminekut kiviaega, kus keset separatistide ja Ukraina meelsete vabatahtlike kokkupõrgete püüab elanikkond ellu jääda.

Film on tehtud dokumentaalistikale lähedase visuaalses stiilis ja selle puuduvad kesksed tegelased või üks lineaarne lugu. Siiski see kõik töötas ja vaatajale avaldus kohati koomiline, ülepaisutatud ja groteskne maailm koos karakteritega, kes kas kasutasid segaduse olukorda oma hüvanguks ära või olid lasknud oma ajud ära pesta. Kõige teravam ongi ehk filmis erinevate tegelaste näitamine, kellest tuleb tunnistada pea ükski ei ole positiivne. Film on küll Donbassist, Ukraina ja Venemaa sõjast, kuid laiemalt on see tõejärgsest ühiskonnast, inimestega manipuleerimisest, viha ja vaenu õhutamisest.

Sinna otsa mahub veel suhteliselt kesine „Sorry angel“ (Christophe Honoré), Prantsusmaa LGBT ja AIDS-i teemaline film, mille ilmselt üks peamisi probleeme on lihtsalt tõsiasi, et selliseid lugusid on viimastel aastatel juba piisavalt nähtud ja nii ei tõuse film eriti millegagi nende teiste seast esile.

Südamliku, kuigi ehk traditsioonilise ning naiivse loo tõi vaatajani programmi ainus debüütmängifilmi tegija Egiptusest - A.B. Shawky. Tema „Yomeddine“ räägib pidalitõve põdenud ja seetõttu moonutatud ja eemaletõukava välimusega Beshay´st, kes elab pidalitõbiste koloonias. Ühel päeval asub ta aga teele, et leida üles oma perekond. Sellel road movie stiilis teekonnafilmil saadab teda orvuke Obama, väike poiss, kes ainsana ei suhtu mehesse kui nakkavasse jätisesse, vaid kui inimesse. Eks lugu räägibki humaansusest ja sellest, mis on välise taga, aga ka enda mitte häbenemisest, mida Beshay peab õppima. Lugu heidkust ja tõrjutud pidalitõvisest, keda maailm justkui ei aktsepteeri kandideerib kaunite kaadrite eest ka Camera d´Or auhinnale.

"Yomeddine" räägib loo heidikust, eemaletõugatust, inimesest, kes on alati väljaspool