Cannes: seks ja revolutsioon

Kas Cannes’i filmifestival maksab liigset lõivu Hollywoodi glamuurile ja särale? Või vastupidi, miks pööratakse nii palju tähelepanu keerukatele ja vaataja jaoks rasketele filmidele, mis hiljem levis kuigi edukad ei ole? Säärane arutelu tekib igal aastal, aga tegelikult hoiab Cannes üsna head tasakaalu mõlema äärmuse vahel.

Festivali avafilm Ron Howardi “Da Vinci kood” on muidugi näide glamuurist, mis tõi festivali punasele vaibale kõndima Tom Hanksi, Audrey Tatou, Ian McKelleni, Jean Reno, Paul Bettany jt. Filmi tunnustati siin kui tasemel meelelahutust. Ja meelelahutuse kunstilise külje üle pole eriti mõtet arutleda – peaasi, et meel saaks lahutatud.

Teisalt ärgitab see film – nii nagu juba ka Dan Browni algteos – kõikvõimalikke arutlusi, mis sageli võtavad kummalise pöörde. Pressikonverentsil ei pääsenud Ron Howard küsimusest, kas tema isiklikult usub, et Jeesus oli abielus ja tal oli järeltulijaid. Howard, kes eelnevalt oli kinnitanud, et ei alahinda publiku intelligentsust, põikles otsesest vastusest kõrvale. Tom Hanks vastas ühele teisele taolisele küsimusele nõnda: kui meile antakse andeks meie patud, ei andestata mõistuse puudumist.

Tänavu on kurdetud Aasia filmide vähesuse üle (ainult üks) Cannes´i võistluskavas, ja seostatud seda Wong Kar Waile kui hiinlasest zˇürii esimehele langeva tähelepanuga.

Võistluskava esimene film oligi hiina rezˇissööri Lou Ye “Suvepalee”– lugu noorusest, üliõpilaspõlvest, mässust ja ihast vabaduse ja demokraatia järele. Lisaks pulbitseb film noorte seksuaalsest energiast. Üle kahe tunni kestev linateos püüab hõlmata grupi Pekingi ülikoolis õppinud tudengite elu ja saatust, mida mõjutavad Tiananmeni väljaku sündmused ja lõpuks ka Berliini müüri langemine. Ennekõike on see siiski aga ühe naise lugu, tema suhete, pettumiste ja armastuse lugu, jutustatud üsna ebatraditsioonilises vormis.

Lou Ye’d, kes lõpetas ülikooli 1989-ndal, samal aastal, kui toimusid Tiananmeni sündmused, võiks eesti vaataja mäletada tänu filmile “Suzhou jõgi” (2000).

Inglise realisimi vanameister Ken Loach, kes kuu aja pärast saab 70-aastaseks, on vanim võistlusel osaleja. Rezˇissöör tõi Cannes´i oma uue filmi “Tuul, mis sasib odrapõldu” (“The Wind that Shakes the Barely”). Pealkiri pärineb Robert Dwyer Joyce’i laulust ja filmi teema on 1920. aasta Iiri revolutsioon.

Taas üle kahe tunni vältav ajaloo-oopus, igapidi nauditav, mõjus ja tundliku meistrikäega tehtud. Filmi kandev tegelane on Damien (Cillian Murphy), kes on just saanud ülikoolist arstidiplomi ja võiks alustada praksist. Kuid vägivallatsevad inglise sõdurid ei jäta noorukile valikut ja temast saab tulihingeline vabadusvõitleja. Paul Laverty stsenaarium on selge ja põhjalik, sobib kas või ajalooõpikuks, ja tegelased panevad kaasa elama. Meistritöö, sõna otseses mõttes.

Ootamatult omapärase elamuse pakkus ungarlase György Palfi film “Taksidermia”, mis linastub valikprogrammis “Un Certain Regard”. See on film, mida iseloomustab mustast mustem absurdihuumor ja veidralt vaimukas maailmatunnetus. Kolm põlvkonda, kolm lugu ja kõik kokku moodustab uskumatu peadpööritava jaburuste jada. Kui serbia filmist rääkides meenub ennekõike Kusturica, siis ungari filmist rääkides võiks meenuda ennekõike Palfi – sel maal on täiesti olemas oma äravahetamatu filminägu.