Carlos Fuentes naaseb Eestisse


Ladina-Ameerika kirjanduse tulek Eestisse teeb alati rõõmu. Ka Jüri Talvetile.

Parem hilja kui mitte kunagi. Eesti uue iseseisvuse eelõhtu langes ajaliselt kokku ladinaameerika moodsa romaani kui elusnähtuse kiire lagunemisega. 1980-ndatel rändasid manalateile Carpentier, Rulfo, Borges ja Cortázar. 1994. aastal suri Onetti, 1999. a Bioy Casares. Viimased kaotused ladinaameerika kirjandusväljal on kuuba pagulane Cabrera Infante ja paraguailane Roa Bastos (surid 2005. a). Kõigile mainituile jäi kõrgeima tunnustuse pärjaks Hispaania Cervantese preemia.

1960.–1970-ndatel maailmas ilma teinud ladinaameerika romaani eliitautoreist on uues Eestis vist ainsana massikirjanduse tulvavees suutnud nähtavale jääda kolumbialane Gabriel García Márquez – küllap mitte ainult seetõttu, et ta 1982. aastal Nobeli auhinna sai. Koos mehhiklase Rulfoga vormis just tema kirjandusmaailmas seniajani mõjuka maagilise realismi nähtuse, mida seejärel on koguni kiputud kohaldama mingi tunnusmärgina kogu moodsale ladinaameerika kirjandusele ja mis postmodernismiski pole kaugeltki ära põlatud.

Nobeli kirjandusauhinnale esitatavat igal aastal paar tuhat ametlikku kandidaati. Siiski oletan, et on olemas mingi märksa väiksem ring kirjanikke, ütleme paarkümmend, kelle nimi pikemaid seoseid küsimata kõlab nii Rootsi akadeemikute kui ka üleilmse harituma kirjanduspubliku kõrvus, toeks arvukad tõlked kõigis suurtes ja paljudes väiksemates keeltes. Nende hulka kuuluvaks pean mehhiklast Carlos Fuentest (s 1928).

15 aastat on vaikselt mööda lennanud sestsaadik, kui viimati Nobeliga pärjati hispaaniakeelset kirjanduslikku Ladina-Ameerikat (mehhiklast Octavio Pazi 1990. a). Tõsi, veel elab argentiinlane Ernesto Sábato (s 1911; e.k “Tunnel” 1982). Kui Rootsi Akadeemia lähtuks “riiklikust” aujagamise põhimõttest, siis võiks ju ‰ansse olla ka kuulsal peruulasel Mario Vargas Llosal (s 1936, e.k “Kutsikad” 1975, “Kapten ja külastajannad“ 1994, “Lituma Andides” 1998). Menukirjanikuna on viimasel ajal ilma teinud t‰iillanna Isabel Allende (e.k “Vaimude maja” 1992, “Fortuna tütar”, 2004).

Fuentese kasuks räägib aga nii mõnigi asjaolu. 1970-ndate hakul lõi Kuuba-küsimus ladinaameerika kuulsamate kirjanike seni üsna ühtsesse leeri jäiga ideoloogiamõra. Sõprust Fidel Castroga julges seejärel kinnitada vaid García Márquez, temaga lähedaseks jäi Julio Cortázar. Kuubas muutusid täielikult persona non grata’deks Vargas Llosa ja Octavio Paz, rääkimata Cabrera Infantest, kes oli seda juba varem. Fuentes seevastu hoidus äärmustest. Saanud küll nooruses ülikooliõpingute ajal Genfis tugevaid marksismi-süste, on ta hiljem põhimõtteliselt tauninud olgu parem- või pahempoolseid diktatuure ega ole ilmutanud vähimatki poolehoidu Castrole sellest hoolimata, et tema viimase teose pealikiri on Contra Bush (“Bushi vastu”, 2004). Arvan, et midagi Fuentese enda ideoloogilisest hoiakust on öeldud romaani “Inezi vaist” episoodis, kus Gabriel Atlan-Ferrara vestleb Mehhiko pealinnas sealse noore muusikuga:

“Ladina-Ameerika sõdade julmus, maestro, on veel metsikum, sest see on nähtamatu ja tal pole kuupäevi. Pealegi oleme õppinud ohvreid varjama ja neid öösiti matma.”

“Kas te olete marksist?” küsis juba lõbustatud Atlan-Ferrera.

“Kui te tahate sellega öelda, et ma ei ühine moesoleva antikommunistliku foobiaga, siis on teil mõneti õigus.”

Teiselt poolt peaks Fuentesele nii mõnegi eelise andma esteetilis-tunnetuslik kriteerium. Postmodernismi ideoloogia kohatine sõbrutsemine massikultuuriga oleks justkui õigustus sellele, et osa ladinaameerika kirjanikke, kes vähemalt 1970-ndate aastateni selgesti püsis avangardistlikus vormikatsetuste voolus, “lasi end lõdvaks” st hakkas aru saama, et ega suurt publikut keele- ja vormieksperimentidega niikuinii kaua ei tõmba ja et kui juba kirjanikunimi kaubamärgina olemas, siis pole mõtet liigselt vigurdada, piisab lihtsamastki laadist. Sellisele ongi üle läinud viimaste kümnendite Vargas Llosa. Kuigi Isabel Allende “Vaimude majas” tõotas uuenenud jätku Rulfo ja García Márqueze maagilisele realismile, tundub, et ka tema on oma vaieldamatul andel lasknud voolata samasse heasse kommertsmenu sängi, kus hiilgavad brasiillase Paulo Coelho teosed.

Fuentes tõi sisemonoloogi

Loe veel

Fuentese endagi loomingulisest üliviljakusest võib sigineda kahtlus, et kas pole tänaseks tegemist meistriga, kes jutustustehnikaid täiuslikult vallates ja eri teemadele kohaldades juba ette teab, mis publikule ja kuidas kirjutada.

Äsja Eestisse naasnud Carlos Fuenteses leidub aga mõndagi väärtustest, mis1960-ndatel tema ülemaailmse tuntuse tagasid. Kas romaani “Inezi vaist” müütiline plaan tänapäevasega nii täiuslikult seostub, nagu seda soovinuks autor, jäägu eraldi teemaks. Igal juhul näitab püüdlus inimkonna müütilist algolekut esile manada seda, et Fuentes on truu oma vaimsele ideaalile, armastuse ja elu terviklikkuse ihalusele, mis nii kirkana kangastus Fuentese ühe kõige maagilis-lüürilisema teose, lühiromaani “Aura” (1962) lõpuridades:

“Ta tuleb tagasi, Felipe, me toome ta koos tagasi. Las ma kogun jõudu ja sunnin teda tagasi tulema...”

“Inezi vaist” lõpeb samamoodi:

“Mis ka tulevikus ei toimuks, peab see kannatlikult ja aupaklikult ootama ühinenud armastajate järgmist tundi.”

Siinkohal täiendan pisut “Inezi vaistu” toimetaja Lembit Liivaku saatesõna. Fuentese esimeseks tulekuks Eestisse ei olnud mitte ainult romaan “Artemio Cruzi surm” (1962), mille tõlkis Jaan Kaplinski juba 1969. aastal. Sellele lisandusid suure publiku ees veidi varjatumalt, nimelt antoloogia “Mehhiko novell” (1981) kaante vahel “Aura” ja novell “Chac Mool”, mõlemad Sirje Krikk de Mateo tõlkes.

Paradoks: ei Faulkner, Joyce ega Kross algatanud eestikeelset sisemonoloogi, vaid nimelt Carlos Fuentes Jaan Kaplinski andeka vahenduse kaudu. “Artemio Cruzi surma” alateadvuslik-seksuaalset, n-ö joyce’ilikku sisemonoloogi täiendab lüürilis-müütilises plaanis parimal viisil “Aura”. Müütilis-maagilise proosa tunnuseid kannab ka “Chac Mool”, kus vanade maiade vihmajumal (mujal Mehhikos tuntud kui Tláloc) Chac Mool kangastub elavana (indiaani kättemaksu sümbolina?) kaasajas.

Inez kui Dulcinea

“Inezi vaist” sobib igati Fuentese taastulekuks Eestisse. Margus Oti tõlge tundub ladus. Mõne harva kohakese ehk küll andnuks lausestuses paremaks kohendada, kuid see ei sega raamatut nautimast. Suurt huvi võiks see pakkuda muusikalembelistele eestlastele. Fuentes manab esile kuulsa dirigendi, vahemerelikku segapäritolu Gabriel Atlan-Ferrara vahekorra mehhiklannast lauljatari Inez Pradaga. Nende kohtumised toimuvad pikkade ajavahemike järel (1940 Londonis, 1947 Méxicos, 1967 taas Londonis, romaani algus ja lõpp Salzburgis 1999. aastal, kus raugaeas Atlan-Ferrara oma armastust meenutab, langevad kokku). Armastuse loo muusikaliseks taustaks on hilisromantilise prantsuse helilooja Hector Berliozi “Fausti needmine”, mis dirigenti ja lauljatari hinges ja vaimus ühendas. Midagi Berliozi tormakatest rütmidest on Fuentes üritanud kanda oma romaani keelde – vististi kõige õnnestunumalt müütilisse algolemise plaani, kus a-neli’ks tagasikehastunud Inezi partneriks igavese nooruse kires ei ole aga Gabriel, vaid hoopis tolle helepäine vend ne-il, keda Inez ajaloolises ajas on silmanud vaid Londonis ühel fotol.

Nagu Dulcinea Don Quijotet, ihulikult romaani reaalsesse aega ilmumata, tõmbab Inezi vastupandamatu vaistu ja kirega enda poole see noormees fotolt, müüdist.

Fuentese fantaasias elu lootelisest tervikseisundist eelajaloolises preerias ja selle sümbolina kõiki aegu üleelava kristallpitsati kujundis ei puudu mõningane retoorilis-pateetiline õõnsus. (Kas mõni pärisalguse-otsija enamasti intellektuaalsete kirjanike leerist – Hesse, Carpentier, Masing, Kaplinski – on seda osanud vältida?) Müüt on ka utoopia. Kuid olgu imeteldav seegi, kuidas nii üks kui teine nendest, nüüd siis Fuentes (oma ehk luigelaululikuski romaanis) on müüdist reaalse aja kaduvikku osanud poetada armastuse kui elu mõtte tagasituleku pagevat lootust.

“Inezi vaist” paneb ootama lisa Fuentese ja hea ladinaameerika proosa Eestisse naasmistele.