Carmela ja Paulino surmatants
Ometi on suurem osa loojaid näinud sellesse sõnapaari kodeeritud konflikti, kahe maailma ja mille kõige veel vastandumist. Maailma literatuur võimu ja vaimu mängudel püsti seisabki.
Olgu siis näiteks selle mängu ühes otsas Kaval-Ants ja Vanapagan, teises kas või Don Quijote ja Sancho Panza. Arusaadavalt on see telg tinglik ja oma nüanssides tuhandenäoline, kuid kuskile sinna vahele jääb ka Hispaania dramaturgi Jose Sanchis Sinisterra “Ay, Carmela!”, kus vastanduvad totalitarism ja kunstniku vaba vaim Franco-aegses Hispaania kodusõjas. Kus, kui jõhker poleks ka poliitiline terror, on see varem või hiljem määratud hukule ja kus tõeline looja, nii nõrk ja haavatav kui ta ka ei oleks, jääb oma vaba vaimuga viimaks alati võitjaks.
Just sellest pajatab ka Sinisterra siiras ja eleegiline, traagiline ja samas koomiline lugu, mille keskmesse tõuseb näitleja au ja uhkus, inimlikkus ja moraal.
Tegelikult pakub nii näidend kui ka Elmo Nüganeni roll allusioone meie lähiminevikuga, mis ühtäkki ilmuvad välja sama kummituslikult kui surnud Carmela ilmub Paulino ette.
Näiteks trikoloor Carmela keha ümber, mis talle ju saatuslikuks saabki. Kolmevärvilise lipu motiivi rõhutab ka lavastust läbiv laul. Või märksõnad improvisatsiooniline teater, Nüganen ja Pantalone, kes juba umbes kümme aastat tagasi Draamateatri lavalt teadustas, et putšistid lahkusid lendavate luudadega.
Kolmanda järgu varieteeartistid Carmela (Anne Reemann) ja Paulino (Elmo Nüganen) on sattunud soldatite küüsi. Et eluga pääseda, peavad nad andma etenduse Franco armee sõduritele. Publiku hulgas on ka sõjavangid, kes järgmisel päeval hukatakse ning Carmela ja Paulino teavad seda. Konflikt on vältimatu.
Esinemisest loobumine tähendaks hukatust, kuid Carmela uhkus ei luba võimu ees lömitada.
Lavastuse ainus kujunduselement on põrgusaali betoonsambad ja seinad, suured peeglid, liivakotid ja eesriie.
Paulino maailm on pärast Carmela kaotust niisama tühi. Alles Carmela ja Paulino kohtumine täidab ruumi – täidab hingamisega, dialoogiga, eluga. Alles läbi nende traagilise ja koomilise tagasivaate täitub ruum mälestuste ja mälestuste mälestustega.
Sinisterra näidend pole lihtsalt üks narratiiv. Siin ei ole ühelgi asjal ega sõnal ühest tähendust või mõõdet. Irreaalsusest kasvab välja reaalsus. Kõik on võimalik, isegi surnud jalutavad lihast ja verest olevustena, söövad pirni, suudlevad, laulavad ja tantsivad. See ruum toob unustusest tagasi surnud Carmela, tühjale ja kõledale lavale tantsima oma võib-olla viimast tantsu. Selle ruumi sopid ja sügavused on täidetud Paulino painajate ja ihalustega – mälestustega. Elus Paulino, kes on ehk veelgi surnum kui surnud Carmela.
Lembit Petersoni lavastuses on kaks intrigeerivat nüanssi, mis justkui jäävad väljaspoole teatrit, kuid mitte päriselt.
Esiteks lavastas Peterson väljaspool oma Theatrumi maja viimati üle kümne aastat tagasi. Teiseks on laval näitlejapaar Nüganen-Reemann. Esimest korda vaid kahekesi koos laval. Partneriteks, selle sõna kõige paremas tähenduses, jäävad nad ka laval. Reemann lööb temperamendi, särtsu, tantsu ja lauluga, Nüganen oma lõpmatu koomikuandega. Ilmselt pole Eestis teist paari, kelle näitlejafaktuur, ja teineteise tunnetamise täpsus sobiksid seda Sinisterra näidendit vahendama neist kahest rohkem.
Nii ongi “Ay, Carmela!” seoste ahel, mida võiks jätkata lõputult. Sinnani, et Sinisterra olla kirjutanud oma näidendid proovide käigus, näitlejate pealt nagu ka Nüganen ja kompanii oma unustamatu ja seni ületamatu improvisatsioonilise lavaloo “Armastus kolme apelsini vastu”.
