Carrolli veider fantaasia paneb tõlkija proovile
1876. aastal ilmunud näiliselt lõbus, kuid tegelikkuses üsna sünge absurdipoeem „The Hunting of the Snark” on pika aja jooksul inglastele palju aforismilaadseid käibefraase kinkinud. Eestlastele on Snark ilmselt vähem tuttav kui raamatust „Alice peeglitagusel maal” pärit Jorruline (Jabberwocky, samuti ühe Carrolli absurdipoeemi tegelane).
Absurdne, väljamõeldud sõ-nadega, üleni riimis 141 nelikvärsist koosnev poeem on tõlkijale kahtlemata proovikivi. Seda enam, et poeemi viimasest lausest alguse saanud salmijada tähenduse kohta pole autorilt endalt ühtegi vihjet. Küsimuste peale on ta alati vastanud: „Ma ei tea.”
Mati Soomre on varem maininud, et hakkas „Snargijahti” alguses enda lõbuks tõlkima. Nii ei ole tal ka tähtaega kukil istunud ja seda, et tõlkimiseks aega on olnud, on tunda. Riimid on ladusad ning enam-vähem vastavuses Carrolli salmide mõtetega. Natuke on ka omavolitsemist, mis võib-olla ühe nelikvärsi raames tooni võib muuta. Näiteks read
„My poor client’s fate now depends on your votes.” Here the speaker sat down in his place, And directed the judge to refer to his notes And briefly to sum up the case. on tõlgitud nii:
„Te kätes mu vaene klient on,” ta lausus ning istudes lisas klišee: „Kas paluda tohiksin nüüd, teie ausus, et teeksite lõppresümee?”
Siin annab „klišee lisamine” Snargile ülbe külje ja kuigi ta selles Kaitsa unenäos ka mõnevõrra teistest ülem oli, siis on see ikkagi toon, mida ingliskeelses versioonis ei taju.
Julge tõlge
Silma jääb ehk ka see, et omamoodi ajastutruudus pole tõlkimisel olnud esmatähtis. Näiteks esineb 19. sajandil kirjutatud poeemi tõlkes sõna „absurdne” eestikeelse vastena „friik”:
Natuurilt on Riksraks üks meeletu liik, sest lõputus kires ta kulgeb, kostüümide poolest on täielik friik – moest sajandeid ees olla julgeb.
Põnevam aga on vaadata Carrolli väljamõeldud sõnade taha. Kuidas saab Bandersnat-chist Krahmatümp või Jubjub linnust Riksraks või nii kaunilt kõlavast Boojumist Kõmak. Seda tõlkeloogikat on raskem läbi hammustada ning vaatamata iga puhu taga olevatele sisukatele seletavatele lehekülgedele, seda tõlkija Soomre meile ei paljasta.
Küll saab paarikümnel leheküljel lugeda erinevatest (küll mitte kõikidest) spekulatsioonidest, tähendustest ja tagamaadest, mis mõne poeemis sisalduva fraasi või sõna taga on.
Kuid tervest raamatust õhkab tõlkimisemõnu ning tööd on sellevõrra lihtsam hinnata, et kogu poeem on ka ingliskeelsena raamatus olemas, ilusasti eestikeelse kõrval.