Öeldakse, et maailm kogeb praegu kõige hullemat majanduskriisi pärast 1930. aastaid. Mis selle kriisi käigus muutub?

Alates 1990. aastatest on süvenenud võlgade probleem: paljud laenusaajad ei tule toime tagasimaksetega. Järgmise kahe aasta jooksul ootavad meid suured raputused: osa laene kantakse maha, osa võtab enda kanda valitsus. Tekib küsimus: kes võtab need kahjud enda kanda?

Mina kutsun inimesi üles rohkem iseseisvalt, kogukonna tasandil toime tulema. Näiteks istusin mõne aja eest koos rühma naistega. Üks neist hoidis raha kohaliku panga hoiukontol, teenides kolmeprotsendilist intressi. Teisel on viieprotsendilise tootlusega pensionikindlustus. Ning kolmas naine oli võtnud kõrge intressiga laenu, et alustada oma äri. Ma küsisin neilt naistelt, kes olid omavahel sõbrad: miks te nii teete? Kaks teist laenavad raha odavalt pangale, kolmas võtab kallist laenu? Ma kutsuksin üles inimesi omavahelisele raharinglusele, jättes kulukad vahendajad kõrvale. Suur abi oleks sellestki, kui selle asemel, et osta maju vahendajailt, õpiksid inimesed neid ise ehitama.

Kuid pangad on müünud usaldust…

Nagu on selgunud, pole see lubadus alati tõele vastanud. Pankade tegevust on garanteerinud valitsused – ning see on olnud ka üks osa probleemist, miks pangad ei ole vastutustundlikult käitunud.

Kes on praegu toimuvas süüdi?

See, et pangad ja valitsused vaatasid ohtudest mööda. Lasti kosuda kinnisvaramullil: laenuga osteti maja, selle hind kerkis, mistõttu võeti sama kinnisvara peale veel laenu. Igaüks arvas, et tegi raha.

Ameerikas on probleemiks suur tsentraliseeritus. Suurtel kompaniidel on aidatud üle võtta väikeste äride turuosi; jõukus lahkub kohalikest kogukondadest.

Olen väga kriitiline ka teatud avalike teenuste privatiseerimise suhtes. Kui valitsus erastab näiteks vanglad, hakatakse teistpidi tegema lobitööd – et valitsuse poliitika suurendaks vajadust vanglate järele. Lobi teel püütakse tekitada poliitilist vajadust teha midagi, mis ei pruugi samal ajal olla parim ei ühiskonnale ega majandusele laiemalt. On teatud avalikke funktsioone, mida ei tohi teha kasumi nimel.

Kes praegusest olukorrast võidab, kes kaotab?

Ma loodan, et praeguses olukorras toimub teadlikkuse muutus. Nii nagu meie keha koosneb rakkudest – keha ei saa olla terve, kui rakud seda pole –, on inimühiskonna rakkudeks kohalikud kogukonnad. Kahjuks suhtlevad kogukondade liikmed Ameerikas omavahel üha vähem. Töötatakse suurtes kettides, ollakse sõltuvuses valitsusest ja laenurahast. Ning keskmises Ameerika majapidamises mängib teler pea kaheksa tundi päevas. See kõik nõrgestab kohalikku kogukonda.