Chelsea aiandusnäitus – glamuur konservatiivi tagahoovis
Eestimaa suve lopsakus annab end veel oodata, öökülm näpistab alles hostade õrnu noori lehti, ning võrgendkoi teeb toomingatest õudusfilmi dekoratsioone Seda kõike märkab muidugi vaid silm, mis näiteks hostat ja iirist võilillest ja maltsast eristab. Ja selliste spetside jaoks on kuum kohtumispaik maikuu lõpus Chelsea aiandusnäitus Inglismaal. Tõelised gurmaanid käivad oma maitsemeelt erutamas just seal, ning võistlus aiakujunduse kõrgliigas käib loomulikult medali peale.
Ei hakka lugejale luiskama, et sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. Kuid kõikvõimas world wide web toob näituse kuumad trendid koju kätte, kui vaid huvi ja tahtmist.
Chelsea on aianduskultuuri sündmusena võrreldav näiteks moekultuuri tippkohtumisega Milanos: esmalt on tegu ikkagi show off-iga, kuid kogu selle mittekantava ehk siis mitteteostatava pealt sünnib miljon pisikest ideed, mida igati võimalik ellu viia.
Pole vaja ju üks ühele järele teha, vaid oluline vahust välja nõrutada. Sõelale jäävad eelistatud värvid (seekord popp valge, erkoranz, kollane, tume-tume punane, ja ka hõbehall), pinnakattematerjalid (lihvitud kivi, palju klaasi, kõik see on tagaplaanile lükkamas klassikalist ja mis seal salata, stiilset, inglise madalat muru), taimesordid (ei kohanudki väga palju eksootilist, suurem osa kasutatust peab Eesti oludes suurepäraselt vastu ja on juba aiandites vanad tuttavad – erinevad alliumid (laugud), kõrrelised... paljud vanaemade aedadest tuttavad. (Pean muidugi ära märkima, et mind on ka raske üllatada, sõprus Tartu botaanikaaiaga on mind vägagi vähetuntud taimeilma kaunitaridega tuttavaks teinud). Omaette kategooriates tuleb aga käsitleda välja pandud aedade funktsiooni ja asukohta.
Kristall ja vanaraud
Chelseas jagunevad näidisaiad erinevatesse võistluskategooriatesse. On nn show-aiad, kuid nende kõrval eksisteerivad veel linnaaiad, maa-aiad, sikid aiad jne. Linnaaiad kujutavad endast sisuliselt üht väga tillukest tükikest tagahoovi, mille planeerimine nõuab tõsist mõtlemist. Esiteks muidugi eesmärgid paika: läptopiga kahekesi olemise ja töötamise paik? Lõõgastuse oaas lärmakas linnas? Ultramoodne keskkond tsillimiseks ja grillimiseks? Pansionaat tagahoovis? Mis iganes. Chelsea pakkus mitmeid aia-arhitektuurilisi lahendusi igale eelistusele. Ja ega keegi väga ei varjagi, et väike tagaõu on absoluutselt hädavajalik akude laadimise koht.
Mediteerimise ja filosofeerimine ja kontemplatsiooni ja teab mille kõige veel. Inspireeriv igal juhul. Lõhnad, õied ja liblikad – messenger’is elava ametniku unelm ruudus.
Väheoluline pole ka linnaaedade puhul ka fakt, et tilluke roheline oaas lisab ridamajaboksile tunduvalt hinda.
Mis ripakil, see ära
Tagahoovi aiale on Chelsea näitusel leitud mitmeid funktsioone: olla arvutiekraanist väsinud silmale puhkuseks ja seljale lebolaks, eraldav rohemüür linnakeskkonnast, aga miks mitte ka lihtsalt siseruumi jätk, õuegalerii, kus saab oma kunstimaitset edevalt rahuldada, pikkides peenraisse kõrguvaid maalitud klaaspaneele, modernseid geomeetrilisi skulptuure, aga üheks märksõnaks tõuseb taaskasutus: kaasaegse noore mehe aias kohtab näiteks vanast Landroverist kokkupressitud lauda ja istepinki, mille seljatoe võrgustikust paistavad ärajoodud väärtveinide põhjad. “Veesilm” aga on sümboolne, klaasikildudest või miks mitte kasutatud CD-dest – sillerdab päikse käes “nagu päris”.
Roosid ja porgandid läbisegi
Parimatest parimaks kuulutati sel aastal aga Blighty stiilis maalähedane aiake, kus lokkavad roosid ja porgandid läbisegi. Kujutate just ette sellist isemajandavad kooslust, kus tuleb ühevõrra tegeleda potipõllunduse ja iluaiandusega. Maitseka terviku loonud Julian Dowle on Chelseas juba kümneid kordi võidutsenud. Eriti kiideti, et “piparkoogimajakese” efekti oli suudetud vältida. Njah, ekstra rõhk oli seekord ka orgaanilisel toidukasvatamisel. Eks inglastel hakkab ring peale saama, tulevad mahepõllunduse juurde tagasi. Mõelge, kui tore, et tublil eestlasel ikkagi supinoku peenras ja kurgipoiss kasvukas. Mis siin ikka pikalt pipardada.
Sellist hooletut, aga ülimalt väljapeetud metsikust, mis domineerib inglise rustikaalses aiakultuuris, ei ole kerge saavutada, sellest ei maksa end petta lasta ega ka mitte heidutada. Soengutrendidest võrdlust laenates – kes ei teaks, kui palju vaeva, aega ja raha ühe hooletu sasipea tegemiseks kulub. Aianduses samamoodi, mida “looduslikum”, seda rohkem mõtlemist, sobitamist, ümberistutust. Aga tulemus on vaeva väärt.
Eriti öko katus
Silma torkasid ka taimkattega katused: mägisibulad, kanarbikud Vastupidiselt Saksamaale, kus rohekatused on lausa kvoodi all, nii- ja niipalju ruutmeetreid tuleb hapniku tootva rohelusega igal uuselamul kinni katta – pole inglased seda kunagi piisavalt peeneks pidanud, sest, olgem ausad, murukatus ikka päris golfiväljakuga võrdseks ei saa. Ja Šotimaal on küll turbase kanarbikukatuse traditsioon pikk, kuid seotud ikka vajaduse, mitte esteetikaga. Nüüd näib, et taimkatus hakkab tasapisi kuulutama elustiili ja staatust, olles esimene, silmatorkav ja kaugele nähtav märk “eriti edumeelsest ökoinimesest”.
