Chris Kraus: „Polli päevikud” on minu väga isiklik lugu mu esivanematest
„Ma olen identiteedilt suuresti baltisakslane,” ütleb filmimees ja kirjanik Chris Kraus enda kohta. „Minu vanemad on pärit Riiast ja lapsena sain väga palju teada Riia kohta. Kuni viieaastaseks saamiseni arvasin ma, et Läti ja Eesti on Saksamaa osad, sest neist räägiti palju just sel moel.” Chris Krausi jutu järgi võtsid 1939. aastal Saksamaale siirdunud baltisakslased oma maailma endaga kaasa ja see püsib koos nendega omal moel siiamaani. Sealjuures ei koosne baltisakslaste pärand sugugi mitte ainult luulelistest sentimentaalsetest lugudest, vaid siin on peidus ka omad konfliktid. Ühega neist puutus Kraus kokku omal nahal ja see on seotud just „Polli päevikute” ainesega. „Kui õppisin nooruses, 1980. aastatel ülikoolis kirjandust, avastasin enda jaoks huvitava luuletaja Oda Shaeferi, kes osutus ootamatult mu enda vanatädiks. Kellega mu suguvõsa läbi ei käinud. Mus tärkas ta vastu suur huvi. Ta oli luuletajana 1950-ndatel väga tuntud. Lugesin huviga läbi ka tema mälestusteraamatu. Tema mälestused olidki aluseks loole, mille kirjutasin 1996. aastal, ja filmile, mis nüüd selle loo põhjal valmis.”
Chris Krausi Großtante Oda on „Polli päevikute” üks peategelane. Oda Schaefer (1900– 1988) on mitmete kirjandusauhindadega pärjatud luuletaja, kelle elulugudes tuuakse enamasti esile tema Baltikumi päritolu. Filmis on ta 14-aastane neiu, kes tuleb 1914. aasta suvel Berliinist Eestisse isale külla. Filmis mängib Odat noor näitleja Paula Beer, kelle jaoks on see esimene suur filmiroll. 1993. aastal, kui Eesti oli uuesti vaba riik, käis Chris Kraus tutvumas oma juurtega ja otsis üles Polli, oma esivanemate pärusmõisa. „Poll on Põlula mõis Rakvere lähedal,” seletas Kraus, hääldades seejuures õ-tähte, mis paljudele välismaalastele raskust teeb, täiesti laitmatult. „Kui ma tol ajal Polli külastasin, oli mõisahoone räämas. Seal oli veel tunda 20. sajandi alguse hõngu. See innustaski mind oma vanatädi looga tegelema.” Manteuffelitele ja Stackelbergidele kuulunud Põlula mõis läks alates 1863. aastast Krausede aadlisuguvõsa valdusesse. Ja kuulus neile kuni mõisa võõrandamiseni viinud maareformini Vabadussõja järel. Praegu asub mõisahoones Põlula põhikool. Kui filmitegemine lahti läks, kaaluti Krausi sõnul filmimise kohana ka Poolat, Lätit ja Soomet.
„Ma käisin peale, et filmivõtted peavad toimuma tingimata Eestis,” rääkis võtteplatsi otsingutest Kraus. Ent filmi kulisside leidmine ei läinud sugugi lihtsalt. Läbi käidi suur hulk mõisahooneid ja loomulikult alustati päris Pollist – Põlulast. „Möödunud 15 aasta jooksul olid paljud asjad muutunud. Vahepeal oli Põlula mõis korda tehtud, uued aknad pandud. Tegemist oli modernse hoonega, kus oli kasutatud moodsaid materjale. Enam ei olnud majas jälgegi minevikust ega ajaloost, mis selles filmis olema peab. Nii otsustasimegi, et ehitame filmi dekoratsioonid uuesti üles. Tegime seda Matsirannas Varbla lähedal. Seal oli olemas pikk paadisild, mis viis meres asuva mõisahooneni, mille me valmis ehitasime. Tahtsimegi luua ebareaalse maailma, mis on täis müüte ja minevikku.” Müüdid kipuvad aga vahel saama osaks tegelikkusest ja nii on juhtunud ka filmi-Polliga. Nii on Saksamaal ilmunud artiklitest võimalik lugeda, et Poll on reaalne koht ja asub mere ääres. Mis ei vasta tõele, sest Sämi jõele alguse panevate allikate juures asuvast Põlulast on mereni hulk maad. 20. sajandi algust kujutav mõisasakstest tegelastega film on kostüümidraama, võrdlemisi kallis ettevõtmine. Filmi hinnast rääkides nimetatakse tavaliselt kaheksat miljonit eurot, mis on Eesti rahas 125 miljonit krooni.
Chris Kraus ei varja, et filmi tegemine oli kallis ja raha tuli küsida mitmest kohast. „Kuna see on nii kallis film, siis avaldati meile alguses survet, et teeksime selle ingliskeelsena, kuna ingliskeelsel filmil on suuremad võimalused pääseda rahvusvahelisse levisse. Minul oli oma nägemus, tahtsin, et sakslased räägiksid saksa keeles, venelased vene keeles ja eestlased eesti keeles, nii nagu see tegelikult oli. Vahepeal otsisime filmi jaoks raha Itaaliast ja Prantsusmaalt. Kui sa leiad mõnelt maalt rahastaja, tahab ta tavaliselt, et mingeid rolle mängiksid selle maa staarid. Ma siis mõtlesin, et kuidas oleks, kui eestlasest mässaja rolli mängiks mõni kena itaalia või prantsuse kutt. See ei tulnud kõne allagi! Ta pidi olema eestlane. Filmi üks peategelasi on eestlasest anarhistlik mässaja, kellele antakse kelmikas hüüdnimi Schnaps. Selle rolli sai endale Tambet Tuisk. „Alguses kartsin, et näitleja leidmine eestlasest revolutsionääri rolli on raske, Eestis on ju vähe näitlejaid. Mu hirm oli täiesti asjatu, Tambet Tuisk on fantastiline näitleja, kes tegi suurepärase töö.” Rääkides näitlejatest, lipsas Chris Krausi suust läbi ka Mait Malmsteni nimi, kelle suhtes ta palju kiitust jagas. Küsimuse peale, kas ka Mait Malmsteni nimi oli kaalumisel Schnapsi rolli, ei kosta lavastaja aga midagi.
Tambet Tuisu suhtes pole Chris Kraus kiitustega kitsi. „Ta oli õnnelik, et selle rolli endale sai, ta tahtis väga seda mängida. Tal tuli väga palju tööd teha saksa keele kallal, mida ta enne ei osanud sõnagi. Aga ta tuli sellega perfektselt toime. Tambet oli väga avatud. Kui ma tulin võtete jooksul uute stseenidega, mis ma vahepeal juurde olin kirjutanud, lähenes ta asjale paindlikult ja tuli kiiresti kaasa. Ta töötas väga kõvasti. Ma olen kindel, et Tambet Tuisk on oma ande ja oskuste poolest rahvusvahelise staari mõõtu näitleja.” „Polli” lavastaja on nõus määratlusega, et Tambet Tuisk on filmilinal olemise poolest sarnane David Bowiega, kui viimane oma noorpõlves filmides mängis. Enim torkab see sarnasus silma, kui tuua paralleeliks Bowie pearoll brittide ja jaapanlaste kahasse tehtud filmis „Merry Christmas, Mr. Lawrence”, kus kuulus laulja mängis Jaapani sõjavangi langenud Briti ohvitseri. Mõlemas kõhnas mehes on nii väline kui ka sisemine askeetlus. Sarnasust on ka näojoontes ja naeratuses. Tambet Tuisu ja noorukese Paula Beeri kõrval teeb filmis kaasa suuri staare. Oda isa Ebbo von Sieringi rolli mänginud Egdar Selge on teinud suure portsu filmirolle, mänginud kuulsates teatrimajades nagu Müncheni Kammerspiele ja Viini Burgtheater. Paar aastat oli tal roll krimisarjas „Vana rebane”, mida selle žanri tippteoste armastajad Soome televisioonist vaadata said. Ka Oda isa teist naist Milla von Sieringit mänginud Jeanette Hain on kopsaka filmograafiaga näitleja. Aga ka Saksamaalt pärit näitlejatel olid töös „Polli” rollide kallal omad konksud. Rohkem mõnest eesti- või venekeelsest sõnast, mis dialoogi lipsas, võis raskust valmistada baltisaksa aktsendi kasutamine. Selle tarbeks palgati võttegrupi juurde 70-aastane vanaproua Anita Kugler, kes näitlejaid õige aktsendiga rääkima õpetas.
Luges Jaan Krossi
Ajastusse ja kultuuri süvenemiseks on filmitegijad teinud erinevaid asju. Chris Kraus on lugenud läbi Jaan Krossi romaanid, mis peegeldavad baltisaksa elu. Nii „Keisri hullu” kui ka „Rakvere romansi”, mis Saksamaal kannab pealkirja „Die Frauen von Wesenberg oder Der Aufstand der Bürger”. Et viimase tegevus toimub Rakveres, mille külje all Põlula asub, siis paistab see teos Krausi jaoks olema teistest tähtsam. Rääkides Esimese maailmasõja eelsest Baltikumist, ei ole Chris Kraus sinisilmne. „See elu siin ei olnud mitte mingisugune paradiis, nagu ta paistab baltisakslaste sentimentaalsetes mälestustes. Võim oli toona baltisakslaste käes. Sakslaste, eestlaste ja venelaste vahel käis pidev nahistamine. Minu jaoks ongi see huvitav. Nüüd, võtete ajal oli palju juttu ka eestlastest võttetrupiga – nagu ma saan aru, on siin praegugi probleeme venekeelse vähemusega.” Esimese maailmasõja eelsest pingest jutustab ka Michael Haneke film „Valge pael”, mis pälvinud palju kiitust ja auhindu. Ent Chris Kraus ei näe oma teose ja Haneke filmi vahel sisulisi paralleele. „Ma tean, et me alustasime tööd oma filmide kallal umbes samal ajal. Ka Haneke hakkas materjali „Valge paela” jaoks koguma 1990-ndate keskel, nii nagu mina „Polli” jaoks.”
„Polli päevikud” jõuavad Eestis kinno alates järgmise nädala lõpust. „Ma olen väga uudishimulik, kuidas rahvas siin filmi vaatama tuleb. Minu filmi lugu toimub ju siin. PÖFF-il toimus filmi esilinastus. Pärast seanssi tuli minu juurde mitu inimest, kes hakkasid rääkima Sofi Oksasest ja tema romaanist „Puhastus”. Toodi välja, et nii „Puhastus” kui ka „Poll” on mõlemad Eestimaa pinnal toimuvad lood, mis räägitud läbi kõrvalseisja vaatenurga.” Saksamaal alustab „Poll” kinodes veebruari alguses. Film sai maailmaesilinastuse 16. septembril Toronto filmifestivalil, mis on väga soliidne koht ühe filmiga välja tulemiseks. Veel on film linastunud Lüübeki festivalil ja filmiüritustel Saksamaal. Novembris Roomas toimunud rahvusvahelisel festivalil pälvis „Poll” žürii eriauhinna, millega tunnistati film võistlusprogrammi paremuselt teiseks teoseks. Sama võib laias laastus öelda ka Pimedate Ööde filmifestivalil välja antud EurAsia programmi parima lavastaja tiitli kohta – ka selles väärikas kavas platseerus „Poll” väärikale kohale. Siiski ei maksa ei Rooma ega PÖFF-i auhindu üle tähtsustada – paljud filmikataloogid ei kanna neid auhindu enamasti oma andmebaasidesse. Nii on näiteks Internet Movie Database’is „Polli” auhindade peatükk tühi.
Saksa publik ootab
„Minu seekordne film on Saksamaal suure tähelepanu all, sest mu viimasel filmil läks väga hästi nii kodu- kui ka välismaal,” ütles Chris Kraus. Tõepoolest, tema vangladraama „4 minutit” sai hulga auhindu ja jõudis paarikümne riigi filmilevisse, lisaks festivalid. Muuseas oli „4 minutit” ka PÖFF-il aastal 2006. Saksamaal käis filmi, mis rääkis klaverimängu õpetamisest natsiaja vanglas, vaatamas 353 699 inimest. Kuidas läheb aga „Pollil” Saksamaal? Chris Kraus: „Ma olen närvis. Ei kujuta üldse ette, kui palju pakub sakslastele huvi minu väga isiklik lugu, mis toimub Eestimaal.” Lisaks kõigele on Chris Krausil olemas Saksamaal filmivaatajad, kelle reaktsioon on ette teada vaoshoitud. Ta perekonna liikmed suhtuvad väikese hirmuga filmiloosse, mis jutustab vanatädist, kelle suguvõsa on kaua maha vaikinud.
Polli päevikud
(Poll, Saksamaa, Austria, Eesti)
•• Režissöör-stsenarist: Chris Kraus
•• Operaator: Daniela Knapp
•• Valgus: Georg Nonnenmacher
•• Kunstnik: Silke Buhr
•• Kostüümikunstnik: Gioia Raspé
•• Grimm: Susana Sánchez
•• Heli: Heinz K. Ebner
•• Helilooja: Annette Focks
•• Monteerija: Uta Schmidt
•• Produtsendid: Alexandra Kordes, Meike Kordes
•• Kaasprodutsendid: Danny Krausz (Austria), Kurt Stocker (Austria), Riina Sildos (Eesti), Chris Kraus (Saksa)
•• Näitlejad: Edgar Selge, Paula Beer, Tambet Tuisk, Jeanette Hain, Richy Müller, Enno Trebs
•• Tootja: Kordes & Kordes Film GmbH (Saksamaa)
•• Kaastootjad: DOR Film (Austria), Amrion (Eesti)
•• Rahastajad: Medienboard Berlin-Brandenburg, Filmförderung Baden-Württemberg, Filmfernsehfonds Bayern, Filmstiftung, Nordrhein-Westfalen, Filmförderungsanstalt, Beauftragter der Bundesregierung für Kultur und Medien, Deutscher Filmförderfonds, Österreichisches Filminstitut, Filmfonds Wien, Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital, Media Desk, Eurimages
•• Levitaja: Bavaria Film International
