Chris Stringer: Elame ainulaadsel ajal, mil teisi inimesi pole

Inimese põlvnemise uurija professor Chris Stringer on ikka veel seda meelt, et nüüdisinimene sai alguse Aafrikas. Siiski ei välista ta, et hiljuti leitud uus liik – Florese inimene – on alles algus. Aasiast võib tulla veel hulgi üllatusi.

Londoni loodusloomuuseum (Natural History Museum) on üks maailma hiiglaslikumaid teadusasutusi, mille hoidlates talletatakse muu hulgas kolme miljonit näidist Maa elusorganismidest. Ohtralt on esindatud imetajad, sealhulgas inimese eellased ja lähisugulased. Inimese põlvnemise osakonna juhataja, paleontoloogiaprofessor Chris Stringer istub sõna otseses mõttes luude ja kontide vahel.

Tema kabinetis pole ainult üüratuid raamatukuhjasid ja paberimägesid, nagu teadlastele tavaline, vaid ka karbikesi, kastikesi inimese eellaste ja teiste lähisugulaste koljudega ning luustike osadega. Kummitama pole need teadlase sõnul veel hakanud. Osa neist on sadade tuhandete aastate eest elanud originaalid, teine osa aga mujal maailma teadusasutustes hoitavate koopiad. Nüüdisajal, mil koopiate tegemisel tulevad appi arvutid, on need üsna täpsed ja kõlbavad hästi teadlastele abiks.

Lisaks teadustööle on Chris Stringer ka teaduse populariseerija. Temalt on ilmunud artikleid ja raamatuid väljakaevamistest, inimese Aafrikast väljarändamistest ja inimese põlvnemisest. Hiljuti ilmus Eesti Entsüklopeediakirjastusel eestikeelses tõlkes tema inimahvide uurija Peter Andrewsiga kahasse kirjutatud raamat “Evolutsioon. Inimese kujunemise lugu”. Et tõlkisin selle raamatu Lembi Lõugasega kahasse, oli mul intervjuu kodutöö mulluse suve varahommikutel juba tehtud.

— Mõned inimesed arvavad, et paleontoloogid ja antropoloogid on nupukas rahvas, kes leidnud sellise töö, mis lubab kaevata soojal maal siis, kui kodumaal on külm ja rõske.

— Inglismaal kaevamine pole küll eriti lõbus, aga enamiku ajast olen kaevanud just nimelt siin. Gibraltar oli küll kena paik. Aga Inglismaal on tingimused sellised (näitab pilti järsust mudasest nõlvast). See on tegelikkus.

— Kas olete käinud ka ohtlikes paikades? Näiteks Aafrikast on ju teada leiupaiku, kus sõditakse ja süüakse inimesi.

— Võib-olla oli Marokos poliitiliselt ohtlik. Kuid enamjaolt olen olnud füüsiliselt ohtlikes paikades. Näiteks Gibraltaris tuli kaevata järsu nõlva ääres, mis langes sada meetrit allapoole. Etioopias, Indoneesias, Hiinas on teadlastel küll olnud palju enam probleeme, kui meil oli.

— Kas pole nii, et enamik leiupaiku avastatakse siiski mitte just kõige ohtlikumatest paikadest Aafrikas? Nagu Kenyast.

— Ei, seda mitte. Etioopias töötavatel inimestel oli relvastatud valve. Marokos saatis meid relvastatud politsei, sest paik asus AlzŠeeria piiri ääres.

— Kas inimese pärinemise teooriaid ei või olla mõjutanud maapealne olukord? Aasiast näiteks pole just saadud eriti palju leide. Kas sealt polegi midagi leida või on võimalikud leiupaigad ebaharilikud või isegi ohtlikud ja seepärast avastamata?

— Küsimus on siiski selles, et fossiilide säilimiseks peab olema õige keskkond. Ida- ja Kagu-Aafrikas on näiteks palju paekoopaid ja aja jooksul on vesi kandnud neisse fossiile. Seal on ka Ida-Aafrika alanguvööde, mis on hea paik fossiilide säilimiseks. Näiteks Lääne-Aafrikast teame kivitööriistade järgi, et seal on elanud inimesed. Kuid fossiile pole leitud, sest keskkond pole sobinud nende säilimiseks. Nii et Lõuna-Aafrika koobastest võib fossiile leida ja näiteks Oluvai kuristikus on setteid, mis katavad kaht miljonit aastat. Sama lugu on Etioopias. Isegi satelliidilt näeb miljonit aastat katvaid setteid. Selline olukord ei ole omane paljudele teistele maailma paikadele. Indias aga näiteks pole paekoopaid ega alanguvöötmeid.

— See meenutab veidi Eesti ja Soome erisust. Eestist pole võimalik leida fossiile ja artefakte, mis pärineksid ajast enne viimast jääaega. Soomest aga küll.

— Jah, kohalik geoloogia on väga oluline. Kuid tuleb ka üllatusi, nagu näiteks Florese inimene, mis leiti Aasiast. See avab uue akna kogu selle maailmaosa jaoks.

— Kuidas aga on võimalik nende tillukeste luutükikeste järgi, mida te leiate, otsustada, mis liigile need kuuluvad?

— Idee on, et fragmente tõlgendatakse vaid suuremate näidistega seoses. Näiteks kolju tagaosa Inglismaalt Swanscombe’ist, mida teadlased paljude aastate kestel püüdsid liigitada – kas see kuulub inimesele või neandertallasele. Kuid kui Hispaaniast Atapuerca lubjakivikoobastest leiti 2500 fossiili, märgati, et Inglismaalt leitu on nende koljudega väga sarnane. Nii et geneetikud võivad küll öelda, kui vana on fossiil, kuid vajame ikka palju enam materjali kui paar hammast, et olla kindlad, mis liigile need kuulusid. Näiteks Florese inimese puhul vaieldi, kas see on eraldi liik või lihtsalt patoloogiline, haige isend.

— Kuid bioloogid vaidlevad siiani, mis on liik. Kust antropoloogid teavad, et tegu on liigiga?

— Neandertallastest on meil hea hulk luustikke ja koljusid. Neid on kokku ehk 500, millest 20 on suhteliselt terviklikud. See ongi kõik. Meil pole fakte neandertallase ja nüüdisinimese ristumise kohta. Kuid koljude mõõtmise põhjal on tegu eri liikidega, ehkki seda pole võimalik absoluutse täpsusega ütelda.

— Teie hoidlates talletatakse Piltdowni meest, kes osutus võltsinguks. Kas on mingit garantiid, et talletatud näidiste seas pole veelgi võltsinguid?

— Kui Florese inimene oleks leitud 1. aprillil, oleksin pidanud seda naljaks. Kui teil on vaid üksik leid, peate olema ettevaatlik. Kuid dateerimismeetodid on arenenud ja need näitavad siiski fossiili vanust. Näiteks Heidelbergi inimese koljut saame arvutil väga detailselt taastada. Piltdowni ajal polnud see võimalik. Piltdowni korral teati juba enne leiu dateerimist, et midagi on valesti. Kuid iga uus leid vajab sõltumatut tõestust. Esimese leitud neandertallase puhul arvati, et tegu on haige isendiga – kuni leiti rohkem selliseid luustikke.

— Räägime nüüd inimese Aafrikast väljarändamise teooriast. Tean, et olete üks selle loojaid. Praeguste arvamuste kohaselt on inimesed ja nende eellased vähemalt neli korda Aafrikast välja rännanud. Esimest korda 14,5 miljoni aasta eest – suured inimahvid –, siis 2 miljoni aasta eest Homo erectus, siis 700 000 aasta eest Euroopasse ja viimati 70 000 aasta eest. See tundub esmapilgul üsna ebatõenäoline. Võib-olla on Aafrika fossiilid säilinud just noist aegadest?

— Jah, on teadlasi, kes arvavad, et seni, kuni Aasiast pole saadud vähemasti sama palju leide kui Aafrikast, ei saa olla kindel, kas Homo erectus ikka pärines Aafrikast. Nad väidavad, et tol ajal ulatusid savannid Aasiasse. Nii et Homo erectus võis pärineda ka sealt. Kuid meil on need tõendid, mis meil on. Minu arvamuse kohaselt pole Aafrika inimlased meie ideaalsed eellased. Kust näiteks ilmus Homo ergaster? Me ei tea tema esivanemaid. Võib-olla arenesid nad hoopis Aasias ja rändasid tagasi Aafrikasse? See on võimalik.

— Kuid Occhami habemenoa printsiip nõuab võimalikult lihtsat vastust.

— Põhjas oli väga külm ja mõnes kandis surid inimesed täiesti välja, näiteks Eestis ja Britannias. Aafrikal on aga olnud suurim pindala ja suurim keskkond, kus inimesed said ellu jääda, isegi kui temperatuur langes. Nii et Aafrikas oli alati suurim elanike arv ja väikseim tõenäosus välja surra.

— Kuid tol ajal ei elanud maailmas palju inimesi.

— Jah, arvatakse, et kogu maailmas elas võib-olla 100 000 inimest. Kuid Aafrika elanike arv oli alati suurim.

— Mida te arvate, kas tulevikus on võimalik leida nüüdisinimese ja inimahvide ühine eellane?

— Nojah, võib ju leida, kuid te peate selle ka ära tundma. Kuid paleoantropoloogias on korduvalt juhtunud, et teadlased, kes on leidnud uue fossiili, kalduvad arvama: nende oma on kõige tähtsam. Seda juhtus korduvalt Louis Leakeyga. Teadlane, kes leidis Kenyast kuue miljoni aasta eest elanud inimlase Orrorini, väidab, et tema leid on vanim inimese eellane, teised leiavad aga vaid fossiilseid inimahve. Me ei tea veel tõde.

Me elame harukordsel ajal. Me oleme ainus inimliik, kes on muutused üle elanud. Kõigest 100 000 aasta eest asustas maad neli inimeseliiki. Homo erectus, Florese inimene, neandertallane, Homo sapiens. Võib-olla oli veel kaugemas minevikus veelgi enam inimeseliike. Võib-olla pole keegi nimetatuist inimese eellane, võib-olla on need kõik lihtsalt külgharud. Võib-olla olid need, keda me oleme leidnud, hoopis gorilla ja sŠimpansi eellased.

Paljud inimesed eeldavad, et enamik muutusi on toimunud vaid inimese liinil ja mitte sŠimpansi liinil. Sellisel juhul peaks sŠimpans sarnanema oluliselt rohkem meie ühise eellasega. Aga me ei tea seda. SŠimpans on ju ka vahepeal arenenud, nagu meiegi. Me ei saa isegi eeldada, et meie ühine eellane ei kõndinud kahel jalal. Mis siis, kui ta tõepoolest kõndis kahel jalal, kuid sŠimpans lihtsalt kaotas selle omaduse? Me saame vaid öelda, kes on tõenäoliselt meie ühine eellane.

— Charles Darwin ei teadnud nendest leidudest midagi. Kuid ometi pakkus ta välja, et inimene pärineb Aafrikast. Kust ta selle võttis?

— 19. sajandil oli neli mudelit inimese päritolu kohta. Inimahvid: gorilla ja sŠimpans, orangutan ja gibon. Thomas Huxley uuris gorillade ja sŠimpansite luustikku ja leidis, et need on enim meiesarnased. Nii sai ta järeldada, et nad on meie lähimad sugulased. Ja nad elavad Aafrikas. Nõnda on kõige tõenäolisem, et pärineme Aafrikast. Kuid oli ka neid, kes arvasid, et meie lähimad sugulased on orangutan ja gibon. Sel juhul pärineb inimene Aasiast.

— 30 aasta eest ei olnud võimalust küttida iidseid geene ega järeldada, kui palju esiemasid ja -isasid meil oli. Nüüd on DNA põhjal rekonstrueeritud teekond Aafrikast välja. Kui usaldusväärne on 100 000 aasta vanune DNA? Võib-olla on see saastatud?

— Jah, kuigi te hoiate labori võimalikult puhta, leiate ikka saasta. Nii leidub dinosauruse DNA-s alati inimese DNA-d – isegi puhtaimates laborites. Kuid neandertallase DNA on nüüdisinimese DNA-st väga erinev. Praeguseks on leitud kümme neandertallase fossiili, kust on saadud DNA-d. Ja kõik need on omavahel sarnased ning erinevad nüüdisinimesest. Nii et pole kahtlust: see on tõeline DNA. Ja kui see ka on nüüdisinimese omaga saastunud, on need kaks eristatavad.

Kuid DNA säilimiseks vajatakse külmi ja kuivi tingimusi. Seega on Aafrika selle otsimiseks halb koht. Kuid Euroopa kromanjoonlaste DNA saastumist pole nii lihtne kindlaks teha. Seal võisid olla ka mõned nüüdisinimese liinid.

— Mis oli teie kui teadlase jaoks teie erialal kõige üllatavam leid?

— Pean natuke mõtlema… Arvan, et Florese inimene. See oli täiesti ootamatu. Ja ta elas seal vaid 12 000 aasta eest, püsis kauem kui neandertallane. Tal oli sŠimpansi ajumaht ja ta kõndis kahel jalal. Arvan, et see on eri inimliik. Kust ta aga sinna sai, see pole veel teada. Kuid küllap Aasiast tuleb veel üllatusi.

— Kui kaua te inimese evolutsiooni raamatut kirjutasite?

— Sellel on pikk lugu. Alustasime kirjutamist kümmekond aastat tagasi. Kirjutasime ühe Ameerika kirjastuse jaoks, ja kui olime lõpetanud, läks see pankrotti. Siis ootasin mõned aastad. Kuni kirjastus Thames & Hudson pöördus mu poole, et kirjutaksin raamatu inimese evolutsioonist. Ütlesin, et mul on see sahtlis. Muidugi oli viie aastaga paljugi juhtunud, nii et pidime seda täiendama.

— Te olete töötanud paleontoloogina üle 30 aasta. Kõik need aastad loodusloomuuseumis. Kuidas algas teie haridustee?

— Koolis keskendusin bioloogiale ja tahtsin saada arstiks. Ülikoolis ei rääkinud mulle keegi antropoloogiast. Olles pärit töölisklassist, polnud mul sellest võimalusest ka aimu. Pärinen Ida-Londonist, nii et olen kokni. Kuid siis sain sõbra käest, kes külastas Londoni University Colledge´it, prospekti, mis tutvustas erialasid tähestiku järgi. Avanud selle, sattusin kohe antropoloogiale. Nõnda siis otsustasingi pääseda samasse ülikooli antropoloogiat õppima. Sain võimaluse teha Bristoli ülikoolis doktoritöö neandertallastest, 1973. aastal sain muuseumis alalise töökoha.

— Kui palju leiukohti olete ise uurinud ja seal välitöid teinud?

— Britannias olen kaevanud umbes kümnes paigas. Siin on palju inimfossiilide leiupaiku. Palju paiku on olnud sellised, kust lootsime inimfossiile leida, kuid ei leidnud. Tuntuim neist on Boxgrove Lõuna-Inglismaal. Sellest on raamatus ka eraldi juttu. Kuid 1990. aastatel oli meil projekt Gibraltaris. Töötasime seal kuus aastat. Kaevasime kahes koopas, kus olid elanud neandertallased. Olen töötanud ka Marokos ja Türgis. Mujal Aafrika leiupaikades olen küll käinud, kuid pole kaevanud.

— Kui teil oleks võimalik ajamasinas tagurpidi liikuda, mis aega te siis eelistaksite külastada?

— Kui see oleks turvaline, eelistaksin külastada Euroopat 30 000 kuni 35 000 aasta eest. Et oma silmaga näha, mis neandertallaste ja nüüdisinimeste vahel juhtus. Siis näeks, kas nad küttisid üksteist või elasid rahumeeles.

Teine eelistus oleks 6 miljoni aasta tagune Aafrika, et näha, mis pani meile alguse. Miks hakati kõndima kahel jalal? Me ei tea seda siiani.