Colombias Medellíni luulefestivalil kõlas eesti luule

 (1)

Tänavu 18. korda toimunud Medellíni luuletajate suurfoorumile koguneb igal aastal tuhandeid inimesi. Sugugi mitte alati ei kuule seal eesti keelt.

Seitse aastat tagasi käis Medellíni luulefestivalil ilmselt esimese eesti luuletajana Andres Ehin. Minule tuli kutse sinna kaugele maale sõita erakordse üllatusena – enne Colombiat olin käinud vaid kahel välismaisel luulefestivalil: tunamullu Druskininkais ja tänavu mais Barcelonas.

Medellínis vaatlejana viibinud Hollandi luulefestivali Poetry International direktori kinnitusel ei ole kolumbialaste luulepidu maailma suurim mitte ainult osa võtvate luuletajate hulgalt (75) ja esindatud riikide arvult (50), vaid eeskätt selle poolest, et publik on sõna otseses mõttes mõõtmatu. Festivali avamise ja lõpetamise luulelugemisi kuulas-vaatas vabaõhuamfiteatris 4000 inimese ringis.

Täisnädala jooksul esinesid kõik luuletajad iga päev erineva publiku ees, lugemiseks anti 20 minutit. Iga päev oli esinemispaiku 12–16, hajutatud kahe miljoni elanikuga Medellíni kõigisse linnajagudesse – raamatukogudesse, muuseumidesse, ülikoolidesse, teatritesse, ärikeskustesse.

Üks Peruu luuletaja arvas, et kui sedasama üritada näiteks Limas, ei tuleks midagi välja – publik oleks igal pool ikka üks ja sama… Medellínis täitusid aga nii väiksed kui ka suured saalid ja vabaõhuteatrid luulepublikust pilgeni.

Hispaaniakeelne “Eesti eleegia”

Festivalile sattumine on juhus ja ei ole ka. Teave liigub luuletajalt luuletajale. Selle festivali peamootor on algusest peale olnud Medellíni luuletaja Fernando Rendón. Eks hispaaniakeelseid poeete tunneb ta ise ja teab, keda tasub kutsuda. Ülejäänud juhtudel aga on määrav mõne seal juba varem käinud luuletaja soovitus. Mind soovitas Tšiili luuletaja Eduardo Llanos, kellega mul tekkis side neli aastat tagasi, kui valmistasin ette väikse tõlkevaliku Tšiili uuemat kirjandust ajakirjale Akadeemia. Saatsin talle toona oma Hispaanias ilmunud luuleraamatu “Elegía estonia y otros poemas” (2002). Ei usu, et ilma selle kaasabita oleksin “sattunud” Medellíni või Barcelonagi festivalile.

See, mida festivalil ette lugeda, oli muidugi igaühe enda teha. Minu ülesanne oli mõneti raskem kui teistel, sest eeldati, et loen lisaks eesti algupäranditele ise ette ka hispaaniakeelse tõlke. Sain selle eest kuulda kiitusi, aga tunnistan: see oli päris karm pingutus – iseäranis sellepärast, et alates teisest esinemisest otsustasin ette kanda oma pika, enam kui 200-värsilise luuletuse “Eesti eleegia”. See lähtub parvlaev Estonia hukust, on mõtisklus eesti kui väikerahva ajaloolisest saatusest. Suurim katsumus oli esinemine pealinnas Bogotás, kuhu sõitsin koos vietnamlanna Nguyen Bao Chani ja ruandalanna Yolande Mukagasanaga (kes 1994. aasta vägivallalaines kaotas kolm poega, mehe, vennad...). Miks just meid sinna lähetati, ma ei tea, igatahes esinesime seal Colombia parlamendi senati uhkes saalis. See kanti otsesaatena üle riigi televisiooni peakanalis. Olin külmatõbine, vähe maganud. Õnneks kõrgem jõud siiski hoidis mind: just natuke aega pärast esinemist lagunes mu prilliraam…

Valdav osa luuletajaid luges oma tekste emakeeles. Hispaaniakeelsed luuletajad muidugi tõlget ei vajanud. Teiste tekstid olid tõlgitud hispaania keelde – enamasti inglise keele kaudu. Niipalju kui aga aru sain, olid need üsnagi head tõlked ja ka suurepäraselt ette kantud. Tervikuna otse rabas noorte kolumbialaste – peamiselt tudengite – oivaline keeleoskus ja etlemis-anne. Luule jõudis seal publikuni vahetumalt kui näiteks Barcelona festivalil, kus publikul oli küll käes raamatuke katalaanikeelsete tõlgetega, kuid korraldajate soovil lugesime luuletusi igaüks üksnes oma emakeeles.

Väga eksootiliselt mõjusid vietnamlanna Nguyen Bao Chan ja kannada keeles kirjutav India luuletajanna Mamta Sagar. Esimene neist õigupoolest laulis oma luulet, teine aga esitas seda ehtsa näitlejana hääletoone teisendades. Kindlasti võis põhi-osas “vaiksete” luuletajate taustal kohalikele mõjuda eksootiliselt valgevenelase Andrei Hadanovitši ekstaatiline skandeerimine rütmimuusika saatel. 

Festivali korraldajad palusid tegelikult saata suuremal hulgal luuletusi. Igaühelt noppisid nad kimbu avaldamiseks ajakirjas Prometeo. Sealsamas leiduvad andmed kõigi kohta, enamjuhul ka luuletajate mõtted (oma) luulest.

Loe veel

Luulefestivalide mõte ongi see, et anda märku hea luule olemasolust, et hakata kedagi tähele panema. Kujunditundlikkusega avaldas muljet mõnigi, ka filosoofilise vaimulaadiga. Boliivlase Benjamín Cháveze, noore kolumbialanna Dianamar Carvajali, spontaanse hollandlase Arjen Duinkeri ja Colombia kunstniku Germán Cuervoga sain juba paari esimese vestluse järel headeks sõpradeks. Sakslase Gerhard Falkneriga, kelle filosoofilise luuletuse küsimised olid kõrvu jäänud, sattusime jutlema aga alles ühisel koduteel, Bogotá lennujaamas.

Sotsiaalselt tähtis festival

Oleks ülekohus jätta mainimata selle festivali sotsiaalne tähendus. Suur osa maailma maid, ka Colombia, elavad igapäevase viletsuse ja vägivalla tingimustes. Luule, mis tahes ka poleks selle laad, teeb inimesi tundlikumateks, ärksamateks, ei lase leppida ükskõiksusega ja banaalsusega, mida massikultuur ja -meedia kõigi vahenditega ühiskondadele peale suruvad. Nagu rõhutas oma kõnes Fernando Rendón: luule on rahumeelne revolutsioon võimu ja meedia vägivalla vastu, õiglasema, inimväärsema olemasolu nimel.  

Just oma tugeva sotsiaalse suunitluse tõttu pälvis Medellíni luulefestival 2006. aastal alternatiivse Nobeli auhinna, mida Fernando Rendón koos oma kaaslastega käis Stockholmis vastu võtmas.