Cool D: olen oma lugude eest eetrikeelde ja karistusi saanud

 (4)
Cool D sõnul olid ta esimesed räpid kordades julgema keelekasutusega, kui praegu.
Cool D sõnul olid ta esimesed räpid kordades julgema keelekasutusega, kui praegu.Foto: Jaanus Lensment

Eesti räpi vanaisaks nimetatud Cool D ehk Priit Kolsari laulude sõnad ei ole ehk enam nii karjuvalt provokatiivsed kui 1990-ndatel, aga lugusid tuleb talt endiselt igal aastal.

Kevadel tuli Cool D-l välja singel „Mihkel Raud”, mille puhul räppar rõhutab, et ei midagi isiklikku. Lihtsalt Raua tugev persoon sobis suurepäraselt egoräpi inspiratsiooniks. Lähitulevikus terendab ka album. Eesti hiphopi- ja räpiskeene osaline on Cool D olnud juba ajast, kui see tekkis. Nii on tal küllaga mälestusi ajast, kui Eestis oli keeruline välismaisele muusikale küüsi taha saada, hiphopi-butafooriast rääkimata.

Oled sel aastal välja andnud juba kaks singlit. On see sinu tavapärane tempo?

Ma ei oskagi öelda, mis on tavapärane. Selge on see, et pildil püsimiseks peab laule tegema. Muusikat toodetakse praegu nii palju, et need, kes toodavad rohkem, paistavad lihtsalt silma. Lugude toimimise aeg on jällegi oluliselt lühem kui näiteks kümme aastat tagasi.

See kõlab nii ratsionaalselt. Aga kuidas on inspiratsiooniga, et miski ärgitab ja…?

Põhjus, miks ma muusikast nii ratsionaalselt räägin, on võib-olla minu igapäevane töö Sky Plusis. Puutun siin olukorraga pidevalt kokku ja võtan seda infot artistina teadmiseks.

Cool D sõnutsi toodetakse muusikat praegu nii palju, et silma paistavad need, kes toodavad rohkem. Lugude toimimisaeg olevat seevastu märksa lühem kui kümme aastat tagasi. Foto: Jaanus Lensment

Mäletan paari aasta tagant jutte, justkui oleksid avalikust elust eemale tõmbunud. Ei saanudki aru, kas viidati eraelule või muusikaelu pildis olemisele.

Samal teemal:

Kui teed vähem laule ega anna albumeid välja, siis vahepeal tundubki, et sind ei ole enam olemas. Lugusid olen ma pidevalt teinud, kuigi minu viimane album tuli välja 2012. aastal. Vahepeal tundus, et albumit ei ole mõtet teha, sest füüsilisel kujul neid enam ei osteta. Mõnikord küsib keegi, ega mul CD-mängijat olema juhtu, sest tal on plaat, aga pole enam kuskil kuulata. Mul veel on. Eks see kõik näitab, kui palju on tehniline platvorm muutunud. Albumit tasub teha küll, aga kuulajani jõuab see teistmoodi. Mõnusa kujundusega plastkarbis plaatide aeg on vist tõesti ümber.

Neil plastkarbis plaatidel on ometi tugev märgiline tähendus. Miski, mida käes hoida ja vaadata, et suur asi on ära tehtud.

Vanasti oligi plaat maru tähtis. See oli nii füüsiliselt kui ka muidu kindel kättevõetav asi, verstapost. Muusika tähendab ju helilaineid, mida muidu käes hoida ei saa. See oli mõnus aeg.

Sind on nimetatud Eesti hiphopi vanaisaks. Võtad omaks? Kuidas sa üldse hiphopini jõudsid?

Ma olen ka seda vanaisa-värki kuulnud, Genka vist ütles seda esimesena. Minu arvates oli see sellepärast, et mu esimene album ilmus nii ammu… Muusikaga puutusin palju kokku juba lapsepõlves. Muusikakoolis käisin vähe, küll aga on mul kaks vanemat venda, kes kogusid ja hankisid muusikat. Nõukogude ajal ja 1990-ndate alguses ei olnud selliseid võimalusi nagu praegu, kus lähed muusikapoodi ja ostad, mida tahad. Muusika oli rariteet ja kui sul sidemeid polnud, oli sellisele muusikale, mida ise tahtsid, väga raske küüsi taha saada. Minu vennal olid tuttavad, kes hangeldasid ja paljundasid muusikat päris kvaliteetsel tasemel. Ta oli püramiidiahela ülemises otsas. Mida allpool olid, seda ebakvaliteetsem muusika sinuni jõudis, sest paljundati sageli kassettide pealt. Koolis tegime rokkbändi, mina olin trummar. Räpini jõudsin hiljem. Algul varastasin või kopeerisin seda, mis meeldis. Päris esimesed lood tähendasid, et üritasin kellegi teise luuletusi muusikale peale lugeda, aga siis hakkasin juba ise kirjutama.

"Koolis tegime rokkbändi, mina olin trummar. Räpini jõudsin hiljem."

Millal muusikategemine tõsisemaks muutus?

Tilbendasin toona päris palju Tartu raadios. Mu vennad olid selle loomisega seotud. Üritasin esimeste lugudega eetrisse pääseda ja läks õnneks. Paljud saatejuhid mängisid. Kui ma peaksin praegu neid lugusid kuulama… Need olid päris õudsed. Õnneks ei ole need vist säilinud. Kui ise raadiosse tööle läksin, siis kasutasin võimalust oma lugusid eetrisse puššida. Sealt hakkas lumepall veerema. Hiljem hakkas tulema kutseid üritustele esinema.

Kas sa esimest avalikku esinemist mäletad?

Esimene kord, mida ise esimeseks esinemiseks pean, oli Haapsalus mingis kultuurikeskuses. Räppisin fonogrammile ja see oli väga jube. Seal oli palju vene publikut, kes ei saanud üldse aru, kes ma olen ja miks ma laval olen. Siis tekkis kontakt Kaarel Kosega, kes oli Tallinnas igasuguste üritustega seotud. Raadio 2 oli tookord ka oluline verstapost, seal mängiti mu lugusid ja lumepall veeres edasi.

Sinu esimesed lood olid väga käredad.

Need olid jah ikka mitu korda julgema keelekasutusega kui praegu. Eks see oli enese tõestamise aeg, tekstide sellisel kujul tegemine ja esitamine oli eneseületus. Kui laule kellelegi mängisin ja vaatasin, mis reaktsioonid olid, tekkis endal ka veider tunne.

Keegi solvus ka?

Loe veel

Mul oli kunagi lugu „Politsei shit”. Seda mängiti Tartu raadios, mille peale helistas raadiosse üks tuttav kiirreageerija politseiüksusest ja ütles, et sa ei tea, kui keeruline töö see on, tule ja sõida mõnikord meiega kaasa. Olen oma lugude mängimise eest ka eetrikeelde ja karistusi saanud. Eks keegi kandis ette ja ülemus kutsus järgmine päev kohvile…

"Mul oli kunagi lugu „Politsei shit”. Seda mängiti Tartu raadios, mille peale helistas raadiosse üks tuttav kiirreageerija politseiüksusest."

Hiphop tähendab üksjagu atribuute, juba ainuüksi riietusstiil on üsna spetsiifiline. Kuidas sellist kraami Eestis 1990-ndatel kätte sai?

Hiphopi põhiaeg USA-s oligi 1990-ndatel, aga Eestis oli kõik lapsekingades. Raadiotes hiphoppi veel eriti ei mängitud, mõeldi, et mingid neegrid hüppavad ja ropendavad. Riietega oli siin samuti nagu muusikaga – me ei saanud tuntud brändidele ligi. Nii et võisid MTV-st vaadata, kuidas inimesed ülejäänud maailmas ringi käivad, aga kust siin leida normaalseid nokamütse? Kust saada tosse? Eks valuutakauplused midagi pakkusid, sealt tuli siis leida. Või kui keegi välismaalt bändisärgi tõi, oli väga äge. Kõik need asjad olid tookord täiesti teise tähenduse ja väärtusega.

Ise õmmeldi ka?

Oo-jaa. Tartus tegelesid tuttavad grafiti- ja kunstikutid osalt ka riietega. Kohalikel räpipidudel võis näha palju veidra välimusega tüüpe, kellel olid liiga suured mütsid peas ja mingid iseõmmeldud asjad ümber. Kultuurilised ja poliitilised barjäärid olid üks asi, aga tehnoloogia oli samuti võrreldamatu. Elasime justkui mingi kupli all, kõik asjad jõudsid siia väga keerulist rada pidi.

"Kodanikunimi ei kõlvanud ju kuhugi. Kuidas sa lähed lavale Priit Kolsarina?"

Kust tuleb sinu artistinimi Cool D?

Kodanikunimi ei kõlvanud ju kuhugi. Kuidas sa lähed lavale Priit Kolsarina? Cool D nimel ei ole mingit suurt tähendust. Toona olid mõlemad pooled minu mingite iidolite nimedes esindatud ja kuidagi alateadlikult panin sellest Cool D kokku. Aga kui alles praegu tegutsema hakkaksin, siis peaks ilmselt olema Lil-see-või-teine.

Kui palju on naistel Eesti hiphopiskeenesse asja olnud?

Vähe. Algusajast ühtki naisräpparit esimese hooga ei meenugi. Praegu on meil Tiiu, kuid DJ-de hulgas on naisi palju. Hiphop tuli Eestisse karmil ja jõulisel kujul. Võib-olla kui oleks veidi pehmemaid versioone olnud? Ameerikas on naisi hiphopis ehk küll veidi rohkem, aga proportsionaalselt siiski meestest oluliselt vähem.

Tegutsed nii sooloartistina kui ka teistega koos. Kuidas sa valid, kellega koos töötad?

Viimati remiksisin Ödede lugu („Ära käpi mind” – toim), aga sinna tegin oma teksti peale. Muidu tuleb põhjalikult vaadata, kellega koos teha, et tulemuseks oleks uus äge asi, mitte ühe või teise artisti nägu lugu. A-Rühmaga tegime eelmisel aastal loo „Mingi kukk on mu BMW-s”, 5MIINUST tegi sellest remix’i ja oli väga huvitav kuulata, kuidas kõlab nende versioon.

"Mäkerdasime end video jaoks hamburgeritega pealaest jalatallani kokku."

Kas selle kuke loo videot filmida oli lõbus? Seal oli platsis ka reality-staar Kalvi-Kalle.

Pikad päevad ja riiete sebimine on selliste projektide puhul väsitavad, aga teha on huvitav. Esiteks kohtad uusi inimesi. Kalvi-Kallet olin näinud ainult internetis ja telekas. Kohapeal juttu rääkides sai üksjagu nalja. Mäkerdasime end video jaoks hamburgeritega pealaest jalatallani kokku, see kõik oli päris äge. Kahjuks pidin siis ära minema, kui 5MIINUST seal autot lõhkuma hakkas.

Teed ka ise biite?

„Mihkel Raua” muusika on täiesti minu tehtud, ehkki lõpuks läheb kõik muidugi Critikali produtseerimiskombainist läbi. Biite olen varem ka teinud, minu enda albumitel on alati midagi ja üksikuid lugusid olen teinud ka A-Rühma albumitele. Näiteks Oleg Kosjugini albumil on enamik biite minu tehtud. Olin tootnud mingi portsu teravaid ja karme räpibiite ega arvanud, et need eriti kuhugi jõuavad. Genka kuulas ükskord taustu ja suureks üllatuseks ei võtnud mitte üht või kaht, vaid terve posu ja mul oli hirmus hea meel.

Klassikaline küsimus: mida sinult lähiajal veel oodata võib?

Singleid tuleb lähiajal veel. Ja plaanis on ikka uus album ka ära teha.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare