Cuba libre!
Kaasatulijaid oli esiotsa suisa tosin. Aga siis, eri põhjustel, jäi rännumeeste arv aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni meid jäi järele neli (mina, Kristi, Sven ja Natalja). Küll nad veel jõuavad, öeldi... Veel jõuate, aga mitte enam Fideli Kuubasse, sõbrad!
Ütlen kohe alustuseks, et ma pole miskitpidi “punane” ega igatse tagasi sotsialismi. Kaugel sellest. Ent huvi niisuguse riigikorra/-korratuse vastu on viimasel ajal kerkinud küll. Seetõttu käisin ka Vietnamis. Kuubas avastasin end tihti neid riike võrdlemas. Pean tunnistama, et Vietnam võitis vingelt. Põhjused on lihtsad: Vietnam on tohutu kultuuripärandiga maa, religioonide mitmekesisus, sadade (tuhandete) aastate vanused templid-pühakojad (ei tea, kas neid ei jõutud või ei tahetud hävitada), iidsed maaharimismeetodid, käsitsi riisipaberi tegemine ja mis kõik veel.
Seevastu Kuubas sai kogu süsteem enam-vähem selgeks kahe-kolme päevaga – inimesed, kultuur, riik. Sealne teada olev asustus on mitmeid sajandeid noorem kui Tallinna Raeapteek. Põlisasukad said kohe kuuli, kui valge mees saarele astus. Õigupoolest ei teatagi neist midagi, pärimustest rääkimata. Ja üldse, õige elu algas seal 1959. aastal, kümme aastat enne minu sündi.
Koloniaalarhitektuur on ühest küljest küll paeluv, ent kui Hispaania nähtud, pole sealgi midagi erilist avastada. Võib-olla ainult seda, kuidas suudetakse kõik ikka nii käest ära lasta. Hilisemad häärberid (uhked ja suured, kõrgete lagedega kunagised luksuskorterid) on jagatud mitme pere peale; papp või vineer akna ees ja rõdud kuivavat pesu täis; poole sajandi vanused elektrijuhtmed ronivad mööda maju alla ja kiigutavad end mõnusalt tuule käes otsekui liaanid. Olen täiesti kindel, et kõik nad olid voolu all. Siin-seal vedelevad kodutud koerad, kellest ei saa arugi, on nad elus või surnud.
Pea igale suuremale seinale oli maalitud Che Guevara lõust kirjaga “Hasta Siempre!”. Muide, Che oligi Kuuba kõige suurem müügiartikkel rummi ja sigarite kõrval. Tassid, taldrikud, särgid, märgid, embleemid, mütsid, kotid, raamatud, mündid, puulõiked, maalid, klaasmosaiigid vineertahvlitel, rihmapandlad, võtmehoidjad, taskupudelid, postkaardid, ümbrikud, tikutoosid, tätoveeringud (kui tahad)... See on ainult osake nimekirjast.
Eks inimesed olegi sääl suuresti rahateenimise peal väljas. Ei viitsita turisti teise tänava otsagi juhatada, kui “plekki” ei anna. “Tuu peesos!” või otsi ise oma Hemingway “Ambos Mundost”. Mis siis, et see “Ambos Mundos” on siinsamas, keera ainult ümber nurga.
Ka kuubalase kehahoiak tundus kuidagi omapärane – parem käsi küünarnukist kõverdatud, peopesa ülespoole, isegi siis, kui omavahel juttu aeti.
Neil on kaks raha – peesod küll mõlemad, aga üks maksab ainult turul või poeuberikus, kus laiutab tühjus (tikke, soola, lambiõli ja WC-paberit ikka müüdi jaopärast); teise rahaga – konverteeritavaga – saab kõike. Ent katsu sa neile seda esimest raha sokutada, kohe tõstavad lärmi: välismaalane üritab pügada, rebi konverteeritavat, gringo!
Eelnev jutt võib jätta mulje, et mulle Kuubas kohe üldse ei meeldinud. Vastupidi – väga mõnus oli! Esimesed paar päeva oli vahest veidi võõristav, eriti seetõttu, et süsteem oli kuratlikult tuttav.
Äri Kuuba moodi
Nagu vanale rännumehele kohane, tegin kõik suuremad lollused kohe esimesel päeval ära. Ostsin nimelt “väga odavaid” sigareid – neli korda odavamaid kui poes. Seal on nimelt nii, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes töötab sigarivabrikus. Siis tunneb keegi kedagi, kes tunneb kedagi, kes töötab sigarikarpide vabrikus. Lõpuks tunneb keegi kedagi, kes tunneb kedagi, kes trükib maksumärke. Maksa aga raha ja saad karbitäie korralike Cohibasid, maksumärgid peal. Vii aga üle piiri!
Olin kuni järgmise hommikuni ostuga ülirahul. Ent siis pakuti veel neli korda odavamalt. Ka söögi eest võeti poole vähem kui esimesel päeval. No muidugi! Olime ju müüjale lihtsameelselt tunnistanud, et jõudsime äsja ega tea Kuubast õieti midagi. Miski mu sees kihvatas. Vale mehega mängite! Sotsialistliku taustaga, nagu olime, õppisime reeglid kiiresti selgeks. Õigem oleks öelda – tuletasime meelde. Varsti seisin juba ise tualeti ukse juures, päevitus näos, ning nõudsin turistidelt sisenemise eest “tuu peesos”. Maksid, kuramused.
Tagantjärele on tondilinna meenutav Havanna ikka väga vinge mälestus. Ja muidugi Trinidad! See oli küll linn, kus võis tunda, et real Cuba on tõesti kohal. Sattusime sinna õigel ajal – äsja oli alanud jaanuari salsafestival.
Tantsu ja tagaajamist nägi pea igal tänaval, inimesed olid kuidagi rõõmsamad ja vahetumad kui Havannas, “tünga” üritati ka vähem teha. Kui, siis arglikumalt ja süüläikega pilgus. Eks me olime selleks ajaks juba märksa kogenumad ka. Kõik tundus kuidagi lahedam kui alguses.
Mõned tuttavad, kes olid enne Kuubas käinud, olid meid küll hirmutanud, et kõik on hirmus kallis ja süüa pole midagi. No ma ei tea, mis maal nemad käisid. Tarvitses meil majaperemehele lihtsalt mainida, mida tahame õhtusöögiks, kui ta juba ratta selga kargas ja mere poole kihutas. Kokkulepitud ajaks oligi laud mereandidega üle külvatud, kümme peesot nägu (umbes 120 Eesti krooni).
Kodutoitlustus ja -majutus oli kõikjal viimase peal.
Vinge reis oli! Tänan taevast ning Eesti Kultuurkapitali, et jõudsin Kuubat veel sellisel kujul näha. Eks varsti ole need sadade kilomeetrite pikkused tühjad valged liivarannad hotelle täis ehitatud ja polegi enam vabaduse saart, vaid on üks suur Varadero.
