Cynthia Kaplan: Venemaa ei suuda mõista, mida tähendab suveräänsetest rahvusriikidest naabrite omamine
Teie akadeemiline töö on 30 aastat keskendunud muu hulgas Eestile. Mis muutusi olete selle aja jooksul näinud?
Alati oli tunda, et Eesti on ülejäänud Nõukogude Liidust erinev maa, isegi kui riik on sama. Elasin mõned aastad tagasi Tartus ning igapäevane elu meenutas mis tahes lääneriiki. Võrreldes 1970-ndate ja 1980-ndatega on muutus olnud muidugi märkimisväärne. Kui sul on selleks vahendeid, on võimalik elada täpselt nii nagu ükskõik kus Lääne-Euroopas või USA-s.
Poliitikas algas suur muutus 1980.–90. aastate rahvaliikumistega. Etniline identiteet on olemuselt politiseeritud, kuid teadmine, kes sa oled, ei pruugi käitumises välja paista. Identiteedi najal tegutsemiseks on vaja poliitilisi võimalusi ning mobiliseerumist, millesarnast polnud varem nähtud.
Kui varem keskenduti iseseisva Eesti loomisele, siis eelmisel kümnendil tuli hakata tegelema sellega kaasnenud sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste probleemidega. Sellele järgnes rõhu asetamine Lääne-Euroopale ning EL-iga ühinemisele.
Eestile on heidetud ette rahvustunde rõhutamist, kuid samas oli see rahvusriigi loomisel vältimatu…
Olen sellega nõus.
Samas on nüüdsed vastasseisud mõnetigi tollase politiseeritud rahvusidentiteedi hind. Kas Eesti oleks saanud 1990-ndate alul teha teisi valikuid?
See on keeruline küsimus, sest siia puutuvad ka teie naabrid. Eesti on selles suhtes eriline, et siin on suur vene populatsioon ning Venemaa poliitika mõjutab teidki. Välismaalastel võib olla seda keeruline mõista, kuid tuleb eristada seda, kuidas näevad olukorda Eesti ning Venemaa või selle inimesed.
Mis on nende erinevuste põhjused?
Identiteedil on Venemaal rohkem tegemist sisepoliitikaga. Nii peegeldab rahvusküsimuste kasutamine välispoliitilise vahendina olukorda Moskvas, kus valitseb rahvusluse tõus ja tahe taastada Venemaa suurvõimuna. Vene retoorika ei peegelda tingimata Eestis elavate venelaste tegelikku olukorda.
Tegelen sellega ka oma uurimistöös. Me ei tea ju tegelikult, kuidas inimesed oma rahvusidentiteeti mõistavad ja mõtestavad. Samas ei ole identiteet lihtsalt üks kategooria, vaid on seotud olukorraga ja eri rollide, poliitiliste uskumuste, väärtuste ja käitumisega. Minu jaoks on see empiiriline küsimus: tahan näha, kuidas näiteks EL-i liikmesus mõjutas siinset vene kogukonda võrreldes Venemaa venelastega.
Pange tähele, ma ütlen “venelased”, mitte “vene keele kõnelejad”. Mulle kui politoloogile ei ole kõigi nende erineva kultuuritaustaga, kuid vene keelt kõnelevate inimeste ühte patta panemine loogiline.
Kas ka tavaliste eestlaste ja tavaliste venelaste puhul toimib identiteet ja suhe oma riigiga erinevalt?
Eestlaste jaoks oli küsimus kõigile mõistetava nn konsolideeritud identiteedi politiseerimises. Inimesed mõistsid, mis oli eestlaseks olemise puhul oluline – näiteks et ilma keeleta ei saanud rahvusidentiteeti säilitada. Taasiseseisvumise ajal oli küsimus, milleks politiseeritud identiteeti kasutada – kas demokratiseerimiseks või koheseks iseseisvuse taastamiseks – ning ka eri ühiskondlikud liikumised nägid seda erinevalt.
Venelaste identiteet on konsolideerimata, problemaatiline. Kogu endises Nõukogude Liidus on näha, et venelane olemine tähendas enda identifitseerimist territooriumi ja riigi järgi. Sotsioloogilised uuringud näitasid, et paljud ei teinud vahet Nõukogude kodanik ja venelane olemisel. Nende jaoks ei olnud vastuolu, et poliitiline identiteet seostus Nõukogude Liiduga, etniline oli aga näiteks eestlase või tatarlase oma.
Vene identiteedi teine oluline osa on kultuuriline. Oma vanas küsimustikus esitasin küsimuse usu kohta – olenemata sellest, kas vastaja oli mõne koguduse liige või mitte. Eestlaste jaoks ei olnud see oluline, kuid 86% venelasi ütles, et nad seostavad ennast vene õigeusuga. Kuid samas on palju eestlasi, kes on õigeusklikud, ilma et see teeks neid veel venelasteks.
Seega on sel identiteedil kaks omadust, millel ei ole tegelikult rahvusega mingit pistmist. Ühelt poolt tähendab see, et enda riigiga sidumine on väga poliitiline. Teisalt oli Nõukogude Liidu lagunemine niimoodi palju keerulisem, sest paljude minapilt ei olnud enam staatusega kooskõlas. Ka praegu on Venemaa rahvusvahelises poliitikas oluline jõud, Venemaa venelaste jaoks on oluline oma supervõim taastada.
Seda peaks mõistma ka Eestis. Sest mida rohkem seovad siinsed venelased oma tulevikku Euroopaga, seda kaugemal on nad Venemaa supervõimu taastamise identiteedist ja tahtest.
Paratamatult kerkib uuesti identiteedi poliitilise tähtsuse küsimus. Kui identiteedist saab ellujäämise küsimus, siis see ka politiseeritakse. Nii tegid eestlased Nõukogude Liidus, kuid ma ei usu, et olukord on selline siinsete venelaste jaoks. Eesti poliitika võib sundida neid oma rolli ümber hindama, kuid ei tõstata kellegi etnilise ellujäämise küsimust.
Aeg-ajalt arutavad eestlased, et lisaks rahvuslikule identiteedile tuleks leida ka riigi- või kodanikuidentiteet. Kas see on reaalselt tehtav?
Jah, oluline on mõista, mis on rahvusteülesed ühishuvid ja jagatud väärtused. Kõik tahavad luua jõukat ühiskonda, mis tagab olenemata rahvuslikust päritolust võrdsed võimalused. Kodakondsusega ei saa muid rahvusi muuta etnilisteks eestlasteks, võtmeks on leida kodanikuidentiteet, mis ei eitaks ega keelaks ka rahvuslikku identiteeti.
Kuigi Euroopa Liit ei pruugi Eestis toimuvat alati mõista, oli 1990-ndate välissurve Eestile kasulik, sest loodi vähemusi kaasavad poliitikad.
Ka USA ei ole täiuslik, kuid meil on liidreid, kes mõistavad vähemuste olemust demokraatlikus riigis, ning võimalus alati oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Erinevalt venelastest pidasid eestlased juba vabariigi taasloomise ajal seadusi väga oluliseks – ehk on see ajalooline saksa mõju. Kui õigusriigis austatakse ka kohtu ebapopulaarseid otsuseid, muutub ka kultuur.
Teinekord on tõdesid mitu: näiteks pronkssõduri puhul usun ma ühe valitsuse õigusse kuju oma territooriumil ümber paigutada, kuid samas mõistan, et sümbolid on olulised. Tuleb leida nii ühiseid tõekspidamisi ja väärtusi kui ka viise mitte teineteisega nõus olla.
Seega, kas suhtute skeptiliselt mõttesse leida kas või Eestis ühine ajalugu, millega kõik osapooled oleksid nõus?
Ühise ajaloo ja ühiste huvide leidmine on uue, eriti kodanikuidentiteedi loomisel hädavajalik. Kuid selleks peame lisaks meile tehtud ülekohtule nägema ka teistele tehtut. Loomulikult toetaksin ma seda, kuid peab laskma inimestel astuda sammu tagasi ja vaadata oma ajalugu eemalt. Minevik ei ole tingimata õiglane ega sobi kõigile võrdselt ning alati võib leida vimma.
Mulle tundub, et staatusemuutuse tõttu on venelastel raskem Eesti ajalugu mõista kui vastupidi. Kui sa oled keskealine või vanem inimene, kes on olnud enamuses ja järsku saad vähemuse osaks, siis muutuvad ka väljavaated.
Mälu ei ole ajalooliste faktide kordus, vaid nende tähenduste taasloomine ning siin on oluline roll ka haridusel.
Ütlesite, et Venemaa vaatab naaberriikide rahvusküsimust ennekõike sisepoliitilisest vaatenurgast. Seega oleme väiksed mugavad vaenlased, kellele saab kuulutada pisikesi võidukaid sõdu. Kuid kas Venemaal on endiselt imperialistlikke ambitsioone teiste riikide – näiteks Valgevene, Gruusia või Ukraina – suhtes?
Ma olen sõna “imperialistlik” kasutades väga ettevaatlik, sest see on poliitiliselt laetud. Paljude Vene poliitikute – sest me räägime poliitikutest, kuigi mõnedel ideedel on kõlapinda ka rahva hulgas – veendumused võivad näida imperialistlikud. Seda küll mitte okupeerimise mõttes, vaid eelduse kaudu, et suurvõim võib teisi suveräänseid riike rahvusvahelisel areenil ignoreerida. Usk, et ühel riigil on õigus oma naabritele midagi dikteerida, näitab fundamentaalset võimetust aru saada, mida tähendab suveräänsetest rahvusriikidest naabrite omamine.
Luka‰enka reÏiimis, Gruusia väheses stabiilsuses või Ukrania keerulises olukorras nähakse loomulikku kohta oma mõju rakendamiseks. Vene poliitikale on vastuvõetav mõte, et riigil peaks olema mõju teiste sisepoliitikale.
Jah, ka USA üritab seda teha, kuid vahe on meetodites. Jättes kõrvale sõja ja vägivalla, on rahvusvaheliste suhete keskmeks riigid, mis on oma huvid selgelt defineerinud ja töötavad koos teistega vastastikust sõltuvust arvestades lahenduse leidmise nimel. Kuid nad ei dikteeri, vaid räägivad läbi. Üks asi on vaevu hoomatav poliitika, kuid teise riigi poliitika mõjutamiseks transpordi ja ressursside kasutamine või naftahindade dikteerimine on otsene ja ilustamata vahend.
See, et need hinnad on peaaegu otse seadnud riik, on problemaatiline ajal, kui Venemaa hakkab oma rolli maailmas ümber defineerima.
Kas te usute, et Venemaa soov suhteid dikteerida võiks lõppeda?
See on Lääne-Euroopa jaoks oluline ja keeruline teema. EL-is on kõigil Venemaaga seoses majandushuve ja kõik tahavad häid diplomaatilisi suhteid. Osa inimesi ütleb, et energiasõltuvus ongi Realpolitik. Keegi ei võida konfliktidest, kuid samas peavad riigid otsustama, mis on nende enda rahvuslikes huvides. Mina isiklikult usun, et riikidest on vale üritada rahuldada teisi suurriike nende pilli järgi tantsides. Riik peab seisma oma huvide eest, isegi kui on vaja oma rahvast veenda sellisel oluliselt valimistulemusi mõjutaval teemal nagu energiahinna tõus.
Tihti leiame, et ajaloo ebademokraatlikke aspekte on välismaalastele keeruline selgitada. Üllatunult küsitakse näiteks, miks me küüditamise peale politseid ei kutsunud või riigi jõuvõtete vastu kohtust abi ei otsinud. Kuidas räägite oma tudengitele demokratiseerumisest ja ebademokraatlikest reÏiimidest?
Tihti ei ole Eestist kuuldudki ja Venemaast teatakse vähe. Kolmandat mulle huvi pakkuvat riiki Tatarstani aga ei leita kaardilt üleski.
Igas poliitilises süsteemis on omad tõsiusksed, protestijad ja lahkujad. Nõukogude Liidust ei olnud võimalik väljuda. Peab mõistma, mida see ühiskonnas tähendab. Sellest alustamegi.
Väga keeruline on selgitada, mida tähendab olla mitte vaba, elada riigi tugeva kontrolli ja jõupoliitika tingimustes. Kuivõrd olen reisinud siinses maailmaosas alates 1972. aastast, toetun isiklikele kogemustele. Peab selgitama, et poliitikal ja tegelikkusel on vahe: mida tähendas ukrainlastele kollektiviseerimine, mida tähendas kaubavagunis Siberisse saatmine. Mida tähendas elada, pakitud kohver voodi all, valmis lahkuma.
Neid asju ei mõista ka praeguse Venemaa noored ega saa aru, mis on kaalul. Ameerika tudengitel puudub aga igasugune võrreldav kogemus.
Loomulikult kasutan ka statistikat, kuid üksikisiku tasand annab tudengitele tükikaupa parema ülevaate kui lihtsalt abstraktse totalitaarse koletise nägemine. Ma ei kasuta totalitaarsust politoloogia mudelina. Me räägime konkreetsetest asjadest, nagu jõupoliitika, inimõigused, kuidas töötas nomenklatuur.
Usun, et Balti riigid mängisid demokratiseerimise asemel territoriaalse riigi päevakorda seadmisega keskset rolli. Ma ei usu, et ilma Baltikumita oleks Nõukogude Liit lagunenud. Nii et me räägime tudengitega sellest ja siis vaatame poliitika muutumist Jeltsini ajal, vaatame valimistulemusi ja seda, et Venemaal ei ole mitmeparteisüsteemi – süsteemi, mitte üksnes parteisid. Tavaline eksamiküsimus on: miks ei ole Venemaa saanud demokraatlikuks?
Mõni aasta tagasi küsis üks tudeng, kas see kõik ei ole liiga masendav. Kuid Venemaal on täiesti imeline kunst ja kultuur. Ja see on oluline, sest nii austad sa riiki ja rahvast ning mõistad, et päevapoliitika ei ole veel kõik. Sama peab paika ka Eesti koori- ja laulutraditsiooni kohta. Üritan anda oma tudengitele tõesemat arusaama sellest, milline on mõnede rahvaste elu. ˝
