Daamid noore lavastaja pihus


Elviste jätkab Linda ja Otsuse järel katkenud eesti teatri grand old leedide rida

"Õnne, Leena!" Vanemuise-lavastusea pole lõpuks vahet vanapreilide ja ja proua seisusel. Preilid on kogu elu elanud kahekesi, meest tundmata. Pool sajandit tagasi pool aastat abielus olnud proua ei mäleta enam mehest suurt midagi. Eks seegi peegelda elu absurdi.

Vaadates Mart Kivastiku näidendi "Õnne, Leena!" Ugala-lavastuse järel ka Vanemuise varianti, meenus mulluse Baltoscandali pea-esineja Londoni Out of Jointi trupp. Inglaste lavastus "Blue Heart" mängis trumbina välja väga auväärses eas näitlejannade rivi ning ülendas igapäevaelu dialoogid vaimukaks absurdiks.

Inglise teater pani küsima, kuhu on jäänud eesti Grand Old leedid ja nende rollid. Miks on meil katkemas Lindau ja Otsuse moodi, aastatega üha paremaks laagerduvate näitlejannade rida?

Õnne, Kivastik!

Ja näe, ongi Kivastik kirjutanud "Õnne, Leena!", milles tegelasteks 80-ndais eluaastais õdede paar. Näidend haarati korraga lavale nii Viljandis kui ka Tartus.

Vanemuise "Õnne, Leena!" puhul rõõmustab juba see, et Herta Elviste masti näitlejannal on üle pika aja õhtuttäitev nimiosa! Maimu Krinali väliskujus - Leena kannul niutsuva noorema õe Elsana - on iseenesest midagi inglisepärast, Balto-scandalil nähtud hallpäiseid daame meenutavat. Muljet ajatutest vanadaamidest toetab ka Vanemuise laval avanev helepitsiline vanapreili-tuba.

Paraku on ka Ain Mäeotsa lavastus "ajatult realistlik". Miks ka mitte, kindlasti on sel teatril oma fännklubi. Aga natuke kahju on teisest võimalusest. Millise särava absurditunnetusega paari tegid Elviste ja Krinal kõrvaltegelastena Undi lavastatud "Iwonas"! Või siis Elviste Elizabeth I rollis ("Williamile") - nii naljkas ja ometi kuninglik!

Niisiis, ka Tartu laval on lugu pika elu kahekesi elanud õdedest. Mõisavalitseja tütardest kasvanud vana-preilide paar tundub Kivastikul kirja pandud pisut Becketti "Lõppmängu" tegelasi meenutavas teineteise külge aheldatuses. Elsa märkab ainult ristsõnu lahendada ega leia ise majapidamisest lusikatki üles. Leena saab end tähtsalt suurema õena tunda just Elsat torisedes teenindades. Kumbki ei saa teiseta.

Maimu Krinali poolt tuleb välja tema Elsa hirm, et vanem õde enne teda sureb.

Lavastus kipub takerduma tõsidusse. Mäeots näib siin umbusaldanud näitlejaid: et kui nad vahepeal dramaatilist nägu ei tee, äkki kaob tõsiseltvõetavus. Vastupidi, liigutavalt mõjuvad need parimad hetked, kus Elviste absurditunnetus mitmeplaanilisemalt mängima pääseb.

Avavaatuses oli palju kellatiksumist kuulatavaid pause ja olustikuliste misanstseenidega (voodisse ja välja) venitamist. Elu tuli lavale rohkem teises vaatuses, kus lühiühenduses õdede kõrval on laval rohkem koomilisi kõrvaltegelasi. Siin sai juba ka naerda. Pole kahtlust, et Herta Elviste on endiselt hea täpne komöödianäitleja, nagu 30 aastat tagasi vändatud eesti komöödiafilmi klassikas "Viini postmark".

Mäeots näib võtnud Leenat tõsisemalt kui lavastaja Ingomar Vihmar Ugalas.

Seal tingib tinglikumat mängu juba see, et õdesid mängivad Luule Komissarov ja Leila Säälik on Leenast-Elsast kõvasti nooremad. Pärast Mäeotsa lavastust taipasin, et Ugala lavastus pani rohkem absurdi soovima just sellepärast, et selle alge on seal tugevam.

Vanemuise lavastuses tõusid värvikamaks Elviste noorusliku Leena stseenid "poistega". Tõnu Oja kvaliteedis mängitud napsivennast mutikeste silmarõõmu Haroldiga, eriti aga lõi Elviste Leena särama suheldes noore arstiga - hea roll Margus Jaanovitsilt, kes tal südant kuulab.

Meeldejääva etteaste tegid Liis Bender ja Evald Aavik õdede seina taga "musutava" Laarmannide paarina. Leena sünnipäevale ilmuvad nad ülesmukitult, piduliku väljanägemise tipuks on puhvis visiitsussid mehe jalas, millest ühe ta peolt lahkudes Tuhkatriinuna kaotab.

Kireta kirepildid

Üksikasjalikumat ruumi on Vanemuise lavastuses antud Leenat lapsepõlvest painavatele mälestustele end poisi pärast üles poonud saksa mõisapreilist Juliast (Helena Merzin). Kui Ugala lavastuses oli nendes piltides mingit tumedat kummituslikkust, siis Vanemuise laval täisvalguses jääb see liin väga proosaliseks.

Loe veel

Mõisapreili liin pole Kivastiku näidendi tugevaim osa. Need minevikupildid osutavad üsna lihtlabasele põhjusele, miks Leena meestest eemale ehmatas. Kui juba see liin publiku ette tuua, siis võiks siit vähemalt näha olla see õnnestav suur kirg, millest õed on ilma jäänud. Seda lavalt ei näinud. Nii polnudki lõpuks proua Potshikajeval (Külliki Saldre) suurt vahet Leena-Elsa elu- käiguga.

Teater

Mart Kivastik ÕNNE, LEENA!

Peaosades: Herta Elviste, Maimu Krinal, Tõnu Oja

Lavastaja: Ain Mäeots

Kunstnik: Iir Hermeliin

Vanemuise väikses majas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare