Damo Suzuki väisab Tallinna
Eesti-vene-soome turneel teevad kaasa Damo Suzuki, Alex Schönert (kitarr), Jens Küchenthal (trummid), Jonathan LaMaster (bass) ja Boris Polonski (süntesaator).
Kenji ”Damo” Suzuki sündis Jaapanis 1950. aastal. Inspireerituna Jack Kerouac’i ”On the Road”-ist reisis ta 1960-ndate lõpus tänavapoeedina ringi Euroopas. Juhus viis mehe 1970. aastal kokku ansambli Can bassisti Holger Czukay ja trummari Jaki Liebezeitiga, kes otsisid parajasti samal õhtul toimuvale kontserdile uut lauljat. Järgnes osalemine Can’i ilmselt olulisimatel albumitel: ”Sound-tracks” (1970), ”Tago Mago” (1971), ”Ege Bamyasi” (1972) ja ”Future Days” (1973).
##Can mitte ainult ei avardanud rockmuusika piire, vaid viis ka pärast II maailmasõda ideedepuuduse all kannatanud saksa muusika taas globaalsele areenile, olles nn krautrocki (nimetus tuleb sakslaste rahvustoidust hapukapsast) üks peamisi lipulaevu selliste legendide kõrval nagu Amon Düül, Neu, Kraftwerk, Faust, Tangerine Dream jne.
Ansambli mõjukusest räägib ka fakt, et oma peamiseks eeskujuks on teda pidanud näiteks Brian Eno, John Lydon (Johnny Rotten) ja Julian Cope.
Suzuki koostöö Can’iga lakkas 1973. aastal, kui mees otsustas muusikategemisest eemalduda. Saksa progressiivse rocki ”väike prints” naases areenile alles 1990-ndate keskel. Esialgu Damo Suzuki Band nime all, pärast albumi ”V.E.R.N.I.S.S.A.G.E” (1998) ilmumist aga Damo Suzuki’s Network’ina.
Tegu pole ansambliga tavatähenduses, vaid sarnaselt mõtlevate muusikute sõpruskonnaga, kuhu kuulub muusikuid erinevatest riikidest. Värskete ideede tekkimise võimaldamiseks kasutab Damo oma kontsertidel vahelduvaid koosseise. Et esinemised ei muutuks sihituks jämmiks, on muusikute valikul oluliseks tingimuseks lisaks mänguoskusele nende võime vabalt kommunikeeruda ansambliliikmete ja publikuga, sest muusika põhineb ainult improvisatsioonil.
Kõik Damo Suzuki viimase aja väljaanded sisaldavad vaid kontsertlindistusi, sest tema jaoks on muusika see, mis sünnib muusikute ja publiku suhtlemisest. Muusika lihtsalt juhtub, mis tähendab ka, et iga kontsert on unikaalne sündmus. Damo ise võrdleb seda rongisõiduga: ”ma pole huvitatud juba möödunud maastike taasnägemisest / / ootan järgmisesse peatusesse jõudmist, kusjuures eriti lõbus oleks veel jõuda peatusesse, mida pole kaardile märgitud”.
