Filmimütoloogiasse on talletatud legend aastast 1976. Veendunud meetodikoolkonna näitleja Dustin Hoffman olevat filmi “Maratonimees” võtete aegu öösiti üleval olnud, et jätta tõepärane mulje mehest, kes pole öö otsa maganud. Vana kooli näitleja Laurence Olivier, keda sai mainitud filmis näha Hoffmani ekraanipartnerina, olevat kogu seda jahmerdamist huviga pealt vaadanud ning küsinud lõpuks: “Miks mitte proovida näitlemist? See on ju palju kergem.”

Võib-olla ei ole iga rolli jaoks tõesti vaja surra ning uuesti ellu ärgata, kuid tänavuse parima meespeaosa Oscari saaja Daniel Day-Lewis on otsekui elav tõestus, et kergemad valikud pole alati need kõige paremad.

Oscari võitis Daniel Day-Lewis misantroopse naftamagnaadi Daniel Plainview rolli eest Paul Thomas Anderssoni filmis “Veri hakkab voolama”. See on film, mille kohta võib julgelt öelda, et ilma Day-Lewise osaluseta poleks olnud ka filmi, sest tema on vedur, kes veab linal lahti rulluvat naftasaagat.

Režissöör P. T. Andersson ei ole arvukates intervjuudes teinud saladust, et filmistsenaariumi kirjutamist alustas ta Day-Lewise peale mõeldes. “Minu käest on küsitud, kuidas ma teadsin, et Daniel Day-Lewis on õige näitleja Daniel Plainvew osasse? See on sama hea kui küsida, kuidas ma armusin oma naisesse. Arvan, et ma lihtsalt tean Danieli eelmistele töödele mõeldes, et ta on võimeline tegema mida tahes.”

On tõsi, et pole vist rolli, mida Day-Lewis ära ei teeks, pigem on probleem selles, kuidas panna ta osast huvituma.

Daniel Day-Lewis on pärit igati respektaablist perekonnast. Tema isa oli nimekas proosakirjanik ja poeet Cecil Day-Lewis, ema Jill Balcon lõi näitlejana kaasa filmides, mis kuuluvad Briti filmiklassikasse.

Day-Lewise vanem õde Lydia meenutab, et kuigi venna juures polnud võimalik lapsena täheldada silmanähtavaid näitlejakalduvusi, olevat ta siiski juba poisipõlves mänginud innukalt akna taga lehvitades esimest meest kosmoses, Juri Gagarinit.

Esimene roll tänaval

Tõsise huvi näitlemise vastu sütitasid Danielis hoopis aastad Kentis asuvas internaatkoolis, kuhu vanemad raskelt kasvatatava puberteediealise saatsid. Nimelt olid Danielil tekkinud tähelepanuväärsed raskused vennastumisel naabruskonna noorsooga, millele ei aidanud raasugi kaasa tema pere iiri-juudi intelligentide olemus. Day-Lewis ongi väitnud, et tegemist oli tema esimese suure rolliga, mis veenis ära suure hulga publikut.

Pole halba ilma heata – just Danieli tänavahuligaani välimus tõi talle 1971. aastal tema esimese filmirolli, seekord, tõsi, veel episoodilise. Režissöör John Shlessingeril oli vaja seltskonda noori, kes mängiks tema filmis “Sunday, Bloody Sunday” vastikuvõitu huligaane, ja voilà! – seal oligi kogu Danieli gäng.

Aastaid hiljem kohtas Day-Lewis Schlessingeri Edinburghi filmifestivalil, kus näidati noorele näitlejale läbimurde toonud filmi “Minu ilus pesumaja”. Day-Lewis mängis jälle töölisklassitaustaga huligaani, mis andis näitlejale alust režissöörile mühatada: ma arvan, et ma pole just eriti kaugele arenenud.

Metsikud noorusaastad pakkusid Day-Lewisele ka teise šansi anda üks võimas päriseluline etteaste. 1973. aastal, kui migreenid tahtsid noormehelt mõistuse võtta, manustas ta endale liiga palju valuvaigisteid, mis viisid küll mõistuse, kuid tõid boonusena kaasa veel ka hallutsinatsioonid. (Kas ka peavalu kadus, pole teada.)

Oletades, et tegemist on lihtsalt ringi tuiava narkomaaniga, panid politseinikud Danieli kinni ühte tuppa koos meditsiinitöötajaga, lootes šokiteraapia tervendavale mõjule. Daniel on hiljem kinnitanud, et veenmisjõud, mida ta tookord kasutas, sisendamaks meditsiinitöötajale kindlat kavatsust “narkomaaniast” terveneda, olevat olnud üks tema parimaid etteasteid üleüldse.

Eeskujulikult halb

Aastad läksid ja Day-Lewis hakkas näitlemist tõsisemalt võtma. Järgnesid õpingud, töö teatris, filmirollid. Algus polnud ülearu palju tõotav, sest kuulus filmikriitik Pauline Kael ei pidanud näiteks paljuks pöörata tähelepanu filmile “Bounty” (1984), kus tõstis eraldi esile Day-Lewist “halva näitleja” võrdkujuna.

Kuid kõik see vajus unustusse aastal 1986, kui linastusid kaks filmi, kus Daniel Day-Lewis astus üles kahes väga erinevas rollis. Esimene neist oli eespool mainitud Hanif Kureishi stsenaariumil põhinev “Minu ilus pesumaja” (1985), kus Day-Lewis kehastas proletaarse taustaga ksenofoobset geid, kes armub asiaadist kaaslinlasesse.

Teine filmisaavutus oli 20. sajandi alguse inglise aristokraat Cecil Wise E. M. Forsteri raamatu interpreteeringus “Vaatega tuba” (1985). Kuna filmid tulid linale mitmes riigis ühel ajal, ei saanud filmihuvilised kuidagi uuest näitlemise imetükist mööda vaadata.

End tõestanud Day-Lewis otsustas järgida põhimõtet, millele on jäänud truuks praeguseni. Ta töötab ainult nende filmidega, mis pakuvad talle huvi, ning kogu filmibisnist ümbritsev sära on tööülesanne, mis tuleb ära teha, ning siis normaalset elu edasi elada. Esilinastuste promotööd nimetab ta põhimõtteliselt “enesereklaami orgiaks” või “loomaaiaks, kus toimub sˇimpansite teepidu”.

Omal ajal ütles ta ära peaosa filmis “Philadelphia”, mis tõi Tom Hanksile parima meesnäitleja Oscari. Ralph Fiennes nimetati aga sama kuldmehikese kandidaadiks sadistist vanglaülema rolli eest Steven Spielbergi “Shindleri nimekirjas”. Ka seda osa pidanuks algselt mängima Day-Lewis.

Osa Day-Lewise valikuid olid ilmselgelt juhitud tema iiri juurtest. Tuntud iiri päritolu näitleja Gabriel Byrne oli ostnud ära Gerry Conloni, kuulsa Guildordi viisiku ühe liikme autobiograafia filmiõigused. Byrne’i auks tuleb öelda, et kuigi ta heitis algul ise silma süütult kinni pandud Conloni rollile, oskas superstaar korrapealt osad ümber jaotada, kui Daniel Day-Lewis hakkas filmi vastu huvi ilmutama.

Pete Postelwhite, kes mängis selles filmis Day-Lewise tegelaskuju isa, oli ülientusiastlikku Lewist tolle näitlejateekonna alul iseloomustanud umbes sääraste sõnadega: “Kas keegi saaks ta kinni keerata?” Nüüd saabus tal aeg oma sõnu süüa.

22 aasta jooksul on Day-Lewis mänginud 14 filmis, neist viimase kümnendi jooksul üksnes neljas. Valiku teatrimaailmas tegi ta 1989. aastal, kui talle tundus laval Hamletit mängides, et kuulsas isa vaimu stseenis räägib ta omaenda isaga. Nii jalutaski Daniel Day-Lewis lihtsalt lavalt minema, et sinna enam mitte kunagi tagasi pöörduda.

Ja millega P. T. Andersson kompromissitu Daniel Day-Lewise siis ära võlus? Day-Lewisele tundus, et Andersson mitte ei kirjeldanud plaanitavat filmi, vaid juba elas selles maailmas. Tegutses tegelaskujude “sekretärina”, pannes kirja dialooge, mida Daniel Plainvew dikteeris koos oma imaginaarsete naftameeste kambaga Anderssonile.

Daniel Day-Lewise töömeetodid on legendaarsed, aga keskendugem praegu “Veri hakkab voolama” peategelasele.

Daniel Plainview modelleerimist alustaski ta Plainvew peamisest kommunikatsioonivahendist – häälest. “Me ei vali häält, hääl on hinge sõrmejälg. Tasahilju hakkaski hääl tasakesti minu peas rääkima ja vaat siis tuleb lahendada probleem, kuidas see hääl enda seest välja manada.” Hääle laenas Day-Lewis USA filmiklassikult John Hustonilt (on sarnane küll!) ja läks väidetavalt niivõrd rolli sisse, et kolmekuulise võtteperioodi jooksul ei tulnudki sellest enam välja.

Väljakannatamatud tüübid

Üks filmikriitik märkis tabavalt, et juba 160 minutit Daniel Plainvew seltskonnas on õõvastav kogemus, aga elada kolm kuud säärase tüübi kõrval pidi olema tõeline katsumus. Ehk oligi, sest näitleja, kes pidi esialgu mängima Eli Sundayd, olevat olnud Day-Lewise töömeetoditest nii heidutatud, et lahkus platsilt, ning ta asendati Paul Danoga. Day-Lewis ise eitab seda seika, öeldes, et säärased jutud käisid ka Leonardo DiCaprio kohta, kui nood kaks töötasid Martin Scorsese filmi “New Yorgi jõugud” kallal.

Praegu elab Daniel Day-Lewis koos naise Rebecca Milleriga Iirimaal ning kasvatab kaht poega. Pole veel päris kindel, millised on tema tulevikuplaanid, sest kunagi ei tea, millal saabub Day-Lewise näitlejateekonnal hetk, mida ta ise on kirjeldanud niimoodi: “Kui ma tunnen, et mind tõmbab millegi poole, astun ma sammu tagasi ja küsin endalt, kas ma tõesti saan kuidagi sellele loole kasulik olla sellisel moel, nagu see väärib. Kui ma nii ei tunne, siis ma ei saa seda osa teha, ükskõik kui ligitõmbav ta ka poleks. Aga kui see juhtub, siis ma mõtlen: on see tõsi? Kas tõesti see kõik juhtub minuga uuesti? Kas pole mingit võimalust seda vältida?”

Daniel

Day-Lewis

•• Daniel Michael Blake Day-Lewis

•• Sündinud 29. aprillil 1957 Londonis

•• Vanemad: isa Cecil Day-Lewis (1904–1972), ema Jill Balcon (1925)

•• Abielus Rebecca Milleriga alates 1996

Auhindu:

•• Parima meespeaosa Oscar 1989 “Minu vasak jalg” ja 2007 “Veri hakkab voolama”

•• Parima meespeaosa BAFTA auhind: 1989 “Minu vasak jalg”, 2002 “New Yorgi jõugud” ja 2007 “Veri hakkab voolama”

•• Parima draamanäitleja Kuldgloobus: 2007 “Veri hakkab voolama”

Ta ütles

“Veri hakkab voolama” kohta

••“Paul mõtles, et me teeme kassatükki, mina mõtlesin, et me teeme filmi, mille tagajärjel aetakse meid sajatuste saatel linnast minema. Aga see on tore, et Paul nii mõtles, mulle see tõesti meeldib: siin pole naist, romantikat, mitte midagi – lihtsalt mingid kuradi räpased mehed kaevavad maa sisse auke.”

Viis asja, mida Day-Lewis on teinud filmi õnnestumise nimel

“Olemise talumatu kergus” (1988)

•• Režissöör: Philip Kaufman

•• Tšehhi kirjandusklassiku Milan Kundera romaani ekraniseeringu õnnestumise nimel õppis Day-Lewis ära tšehhi keele. Day-Lewise Tomaš oli korraga nii subtiilne kui ka amoraalne, kurameeris ekraanil korraga nii Lena Olini kui ka Juliette Binoche’iga, kuid oskas kogu välise kergluse juures jätta vaataja hinge jälje, mis sunnib tõsiselt mõtlema olemise talumatusele.

“Minu vasak jalg” (1989)

•• Režissöör: Jim Sheridan

•• Lugu oma elu ratastoolis veetnud Christy Brownist tõi Day-Lewisele tema elu esimese Oscari. Brown mitte lihtsalt ei veetnud kogu elu ratastoolis, vaid suutis ennast väljendada peamiselt oma vasaku jala abil. Day-Lewis veetis mitu kuud ratastoolis, keeldudes ka võtete ajal üles tõusmast ja jalgu kasutamast. Võttemeeskond vandus tulist kurja, kuid tassis siiski Day-Lewist üle rööbaste ja trosside.

“Isa nimel” (1993)

•• Režissöör: Jim Sheridan

•• Gerry Conloni saatus oli traagiline – sattunud 1970. aastate Londonis terroristijahi ohvriks, istus mees viisteist aastat süütult vanglas. Daniel Day-Lewise ettevalmistus hõlmas muu hulgas kongis magamist, mõistmaks paremini porteeritava elu kõiki külgi. Jim Sheridan kommenteeris hiljem nende koostööd, et tema meelest vihkab Daniel Day-Lewis lihtsalt näitlemist kui tööd ning oskabki elada üksnes rollis.

“Süütuse aeg” (1993)

•• Režissöör: Martin Scorsese

•• Daniel Day-Lewis deklareerib vahel intervjuudes oma suurt armastust Ameerika filmide vastu. “Taksojuht” olnud talle kui ilmutus, DeNiro ülim eeskuju. Kui “Süütuse aega” poleks Day-Lewist kutsunud Martin Scorsese, “Taksojuhi” režissöör, poleks ta ilmselt sinna filmi ka läinud. Aga tol korral võttis Daniel Day-Lewis pakkumise vastu ning kõndis mööda New Yorgi tänavaid sajandi taguse härrasmehe riietes, adumaks, kuidas võis tunda ennast Newland Archer - džentelmen, keda ta mängis.

“New Yorgi jõugud” (2003)

•• Režissöör: Martin Scorsese

•• “New Yorgi jõukude” aegu tundis Daniel Day-Lewis hoopis, et on aeg teha elus midagi kasulikku, ning otsustas õppida Itaalias kingsepakunsti. New Yorgi Manolo Blahniku poe müüjad teavad rääkida, et Day-Lewis käib neil ajuti süvenenult kingakonstruktsioone uurimas. Igatahes olid Scorsese ja tema kamp sunnitud meelitama Day-Lewise “töövestlusele” lubadusega, et too saab mängida DeNiro endaga. DeNirot polnud, aga talle mõeldud roll ootas Day-Lewist. Näitleja võttis Bill “The Butcher” Cuttingu osa vastu ja suundus otsejoones nugade teritamist õppima.