Daniel Mallory ehk A. J. Finn. Pikaajalisest sügavast depressioonist ülemaailmse menukini

 (4)
Daniel Mallory sõnul võib tema raamatut veidi feministlikuks pidada. „Tahtsin luua naiskarakteri, kes psühholoogilisest ummikust hoolimata ei oota, et mõni mees ta päästaks.”
Daniel Mallory sõnul võib tema raamatut veidi feministlikuks pidada. „Tahtsin luua naiskarakteri, kes psühholoogilisest ummikust hoolimata ei oota, et mõni mees ta päästaks.”Foto: Jaanus Lensment

Mallory sai veel avaldamata esimese käsikirja eest kirjastustelt ja filmistuudiolt seitsmekohalise summa.

HeadReadi kirjandusfestivalil kohtus Eesti lugejatega 38-aastane Daniel Mallory, kirjanikunimega A. J. Finn. Tema krimiromaan „Naine aknal” pööras sügava depressiooniga võidelnud ja kirjastajaametit pidanud Mallory elu heas mõttes pea peale. Debüütromaani on praeguseks tõlgitud 43 keelde ja müüdud 1,5 miljonit eksemplari, filmivõtted algavad 1. augustil New Yorgis. Peaosalist, depressiooniga võitlevat ja paaniliselt kodust väljuda kartvat Anna Foxi mängib Amy Adams („Arrival”). Kuna Hollywood ostis filmiõigused veel enne raamatu ilmumist, võttis Mallory varases keskeas alanud kirjanikuteele kaasa tšeki seitsmekohalise summaga.

Lapsena armastas Mallory Agatha Christie ja Sherlock Holmesi lugusid ning teismelisena tegi kodulähedases art-house’i kinos nädalavahetuseti Hitchcocki maratoni. Teisisõnu: ta tegi seda, mida teeb raamatu „Naine aknal” peategelane. „Hakkasin hindama selle ajastu stiili, sisu ja vähest otsese vägivalla näitamist. Inimese mõistus on palju sügavam ja hämaram ala, kui suudame ekraanil kujutada,” ütleb Mallory.

Diagnoos aitas kirjutama hakata

Mallory võitles alates ülikooliajast 15 aastat depressiooniga ja 2015. aasta suvel diagnoositi tal bipolaarne häire. „Heal ajal ei ole ma eriti aktiivne, aga mõõnaajal olen väga sügaval augus. Seepärast aetigi see tavalise depressiooniga sassi. Kuus nädalat pärast õige diagnoosi ja uute ravimite saamist tundsin end palju paremini ja hakkasin raamatut kirjutama. Tundsin, et suur pilv minu peas oli kadunud, nägin jälle selgelt. „Naine aknal” sündis ühe aastaga.”

Kuigi minu isik pole saladus, suudan A. J. Finnina end paremini avada. Intervjuu või esinemise ajal olen mõttes Finn ning räägin vabalt ja avameelselt ka kõige isiklikumatel teemadel

Kuna Mallory töötas samal ajal kirjastajana, võttis ta pseudonüümiks sooneutraalse A. J. Finni. (A. J. on Mallory lemmiknõbu Alice-Jane ja Finn tema prantsuse buldog.) „Mul polnud mingit kavatsust tööst loobuda, pealegi armastan väga privaatsust. Suhtlen oma lugejatega hea meelega, aga ma ei taha näha oma nime raamatu kaanel. Kuigi minu isik pole saladus, suudan A. J. Finnina end paremini avada. Intervjuu või esinemise ajal olen mõttes Finn ning räägin vabalt ja avameelselt ka kõige isiklikumatel teemadel,” märgib kirjanik.

Mallory sõnul polnud väga keeruline naistegelase perspektiivist kirjutada. „Ma ei tea, kuidas naised mõtlevad, aga ma ei tea ka, kuidas teised mehed mõtlevad.” Mallory on Annaga enda sõnul sarnane: mõlemad räägivad prantsuse keelt, mängivad malet ning on empaatilised ja valmis teisi sama probleemiga inimesi aitama (Anna aitab veebifoorumis teisi agorafoobe, inimesi, kes kardavad avalikke kohti ja suuri rahvahulki). „Kuigi Anna on alkohoolik ja ravimisõltlane, aga mina mitte, suudan siiski temaga samastuda. Ta on mitmetahuline nagu päris inimene.”

Malloryd paneb muretsema krimikirjanduse suundumus, et naispeategelaste kinnisidee on mehed, nende üle kurtmine või ootamine, et mees tuleks ja nad päästaks. „Need naised, kellega mina suhtlen, on küll rohkemat kui mehe n-ö teine pool. Tahtsin luua naiskarakteri, kes psühholoogilisest ummikust olenemata ei oota, et mõni mees ta päästaks. Raamatus on küll üks seksiobjekt, aga see on mees, mitte naine. Selles mõttes võib mu raamatut feministlikuks pidada.”

Anna tegelaskuju sündis, kui Mallory jälgis Manhattanil aknast vastasmajas elavat naist. „Rääkisin telefoniga, kui nägin üle tee elavat naist valgusvihus aknal, mis oli pärani lahti. Kui teda jälgisin, kõlas mu teleris näitleja James Stewarti suust lause: „Sa ei peaks oma naabrite järele luurama.” Tundus, nagu ta oleks minuga rääkinud... Naist jälgides hakkas mul millegipärast kurb, ta näis nii üksik. Miks peaks üks tore naine vaatama kenal augustiõhtul kella kuue paiku telerit? Äkki on ta agorafoob, kes jälgib naabreid… Mõtlesin teistele elanikele ja sellele, mis naise perekonnaga võis juhtunud olla. Umbes 48 tundi hiljem oli mul lugu peas valmis,” ütleb Mallory, täpsustades, et too naine läks lõpuks ikkagi majast välja.

Dan Mallory Eestis Foto: Jaanus Lensment

Naist ei usuta

Loe veel

Raamatus kaheldakse alkohoolikust peategelase sõnades, keegi ei usu, et ta nägi vastasmaja aknast tundmatu naise mõrva. Mallory sõnul ei usuta teda eelkõige seetõttu, et ta on (probleemidega) naine. „Küsisin endalt, kas ta oleks politsei jaoks olnud usutavam tunnistaja, kui ta oleks mees. Vastus on jah. Kui mees joob sama palju kui Anna, siis on ta samuti alkohoolik, kuid kui naine seda teeb, on ta lootusetult puntras. Aga alkohoolikuna oled sa seda soost olenemata!” märgib ta.

Mallory hinnangul saab krimikirjanduse puhul nautida eri külgi: loo ootamatuid pöördeid ja müsteeriumi, aga ka sügavamaid kihte. „Osa inimesi jälestab „Gone Girli”. See romaan on tõesti provotseeriv ja vastuoluline, näitab, kuidas mehed väärkohtlevad ja alandavad naisi. Kuid mina mõtlen selle raamatu peale praegugi, kuus aastat pärast lugemist,” tunnistab Mallory. Tänapäeva kirjanikest huvitavadki teda eelkõige naisautorid, peale Gillian Flynni ka Tana French ja Kate Atkinson. Mallory sõnul on nende teosed meelelahutuslikud, kuid tegelaste peas ja südames toimub rohkem kui keskmise krimiloo tegelasel.

Malloryd paneb muretsema krimikirjanduse suundumus, et naispeategelaste kinnisidee on mehed, nende üle kurtmine või ootamine, et mees tuleks ja nad päästaks.

Krimiromaanid on ka moraalselt harivad: pahad saavad karistada ja õiglus võidutseb. „Selles mõttes on muidugi häiriv, et mulle meeldib Patricia Highsmithi „The Talented Mr. Ripley”, kus tegelane pääseb mõrvasüüdistustest. Ja ma elan talle kaasa! On äärmiselt häiriv, kui tabad end lootmast, et sarimõrvar võidab.”

Mallory osutab huvitavatele tavadele: Skandinaavias on tõlgitud krimikirjandust keerukam avaldada, sest riikide enda toodang on suur, asiaadid ei armasta tõlgitud ilukirjandust, ameeriklased aga Briti krimikirjandust. „Mulle meeldib Skandinaavia krimikirjandus väga. Kuigi tegemist on süngete raamatutega, mille tegelased on tihti depressioonis.”

Uus raamat töös

Mallory kirjutab praegu teist romaani, mille tegevus toimub San Franciscos. Selles romaanis pole krimikirjanikust peategelasel majast väljumisega probleeme, aga olulisemad tegelased on taas naised, neist noorim 35-aastane. „Naistegelased ei pea olema noored, suur osa naisi on vanemad. Olen tüdinenud raamatutest, mis räägivad naistest kui tüdrukutest. „Gone Girlis’’ on see mõistetav, seal kohtlevad mehed naisi kui lapsi, aga üle 18-aastased on siiski naised, mitte tüdrukud. Paula Hawkinsi raamatu „The Girl on the Train” pealkiri häiris mind väga. Peategelane on 34-aastane! Ma ei kujuta ette, et kirjanik viitaks minuvanuselisest mehest rääkiva raamatu pealkirjas poisile,” toob Mallory esile.

Oma uut raamatut näeb Mallory pigem teleseriaalina. „See lugu on ambitsioonikas, tegelasi on rohkem ja lugu on pikem. Loodan suve lõpus raamatu valmis saada. Siis ilmub see järgmisel sügisel koos raamatust „Naine aknal” tehtud filmiga.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare