Daniil Harms, inimeste narrija


Humorist Priit Aimla meenutab, kuidas ta 1970-ndate algusest absurdikirjanduse klassikut Eestisse vahendas.

Daniil Ivanovitš Juvatšov (1905–42) armastas inimesi narritada. Pärast aga jutustas sellest külma rahuga oma sõpradele. Oma teoseid avaldas ta ainult varjunimede all peamiselt lasteajakirjades. Vaid vähesed teadsid, et Harms, Tšarms, Baš, Šardam, Dandan, Karl Ivanovitš Šusterling, Ivan Toporõškin, kirjanik Kolpakov ja Anatoli Smuško on üks ja seesama isik. Näis, et lastele kirjutab terve andekate kirjanike vägi. Daniil Harmsi nimi figureeris aga kõige sagedamini. Nõnda läkski Daniil Ivanovitš Juvatšov kirjandusse Daniil Harmsina.

Harms, Aleksandr Vvedenski, Juri Vladimirov, Nikolai Zabolotski, Doiber Levin moodustasid 1926. aasta kirjanduse- ja kunstirühmituse OBERIU (Objedinenije realnogo isskustva – reaalse kunsti ühendus). Mis on see u lühendi lõpus? “Selle panin ma niisama nalja pärast”, vastanud Daniil Harms kui koondise asutamise algataja.

Harmsi ulakused olid põhiliselt heatahtlikud ja kaugeltki mitte huligaanlikeks nimetatavad, seda enam, et rasketel aegadel oli ka sõprade ja töökaaslaste lõbustamine vist enam hinnatav kui praegu. Muide, mitmete naljade kohta teavad ühed Harmsi eakaaslased, et tegemist on kindlate faktidega, teised on samas veendunud, et need on Harmsi enda lendu lastud kuulujutud. Üks näide.

Harms oli kõrvuni armunud kenasse neidu, kelle poolehoid kaldus paraku kellegi teise kasuks. Harmsi rivaal oli orkestridirigent. Daniil ise, absoluutse kuulmisega inimene, tuli toime ka komponeerimisega.

Harms käis sõbrannaga sageli kontsertidel, kus dirigeeris tema rivaal. Üks kontserdikülastus oli eriti pidulik. Mängiti heliteost, mille autor, D. Harms, oli pühendanud oma sõbrannale. Keset muusikapala hakati saalis nihelema ja tõsiste orkestrihelide vahele kostis aina roh-kem publiku naeruturtsatusi. Harms näis kuulavat keskendunumalt kui iial varem. Kõik teised nägid, kuidas dirigendi pük-sisäärest tilkus lavapõrandale üha jonnakama joana sulaselget vett. Veenire ei katkenud enne orkestripala lõppu! Kuna dirigent oli – armukadedusest keeldunud ette lugemast Harmsi pühendust oma kallimale, Alisa Poretile, siis kättemaksuks sokutas Harms dirigendi taskusse jääpurikaid…

Selle loo jutustas mulle Peredelkinos, kirjanike suvekodude territooriumil 1972 sügis-suvel Moskva kunstnik Alisa Poret (1902–84), kellega Moskva Ülikooli professor, kiindunud Harmsi uurija Nikolai Halatov mind kokku viis.

Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetuses töötades (1968–88) tegelesin ka vene (enamasti küll juudi) humoriste tutvustava saatesarjaga “Nõu-kogude naerumeistrid”. Kokku sai 63 saadet. Ainus, keda mitteelavatest tsüklisse valisin, oligi Harms. Ega ta ju ise eriti süüdi ole, et Leningradi vanglakeldris 1942 surnuks nälgis – unustati toitu viia… või äkki polnudki? – ja sedamoodi mulle elusana end kätte ei andnud.

Igatahes oleks vene huumori areng oma suundade ja võtete mitmekesisuses ilma Harmsist rääkimata katkendlikud ja mitme autori hilisemad harmsijäljendused-katsetused teenimatult hoopis neile omistatud uuendustena kõlanud.

Saate ettevalmistamisega tekkis mitmeid segadusi. Sain teada, et üks põhjalikuma materjalikoguga vend, keegi Aleksandrov elab Leningradis. See mees sõimas mu kirja teel läbi, et kuradi poisike, Harms pole sul mingi naerumeister, vaid suurepärane lastekirjanik ja tõsine dramaturg. Hiljem sain teistelt teada, et ta tigedus oli sünnitet kiivast soovist etendada Harmsi peaaegu et ainuomanikku-asjatundjat ja materjalivaldajat.

Tudengeist literaatide abiga koukisin välja Nikolai Halatovi nime ja koordinaadid ja tema tegi me korduvatel kohtumistel saate materjalide täiendamiseks ennastohverdavalt palju.

Loe veel

Sarja 14. saade läks eetrisse novembris 1972. Sellega meil vedas, sest tublimad Moskva tsensorite seast pidid kindlasti teadma, et ehk küll tükati juba lubatud, oli noormees sihuke kummaline, kahtlustäratav ja seega vastaline, ühiskonnas malliks peetud käitumisnormidest suuresti nihkes ja huligaanne, ja eks ta kinnigi pandi sellepärast, et kasutas varjunimedena puha mittevenelikku fantaasiat, järelikult kõlbas süüdistada ka inglaste kasuks spioneerimises! Nii et meest peeti siis surnunagi üsna ohtlikuks ja kuna ta suhtumine nii kodumaasse kui ka nõukogude inimestesse oli ühtemoodi vallatult sürr ja irvitav, siis ei kippunud keegi isegi juttu tegema tema huumori avaldamisest.

Samal 1972. aasta kevadsuvel ilmus korralikus mahus Harmsi lasteraamat “12 pova-rov” (kirjastus Malõ‰), mille eksemplari Halatov mullegi pühendas. Mina-loll viisin selle Eesti Riikliku Kirjastuse lastekirjastuse toimetusse Andres Jaaksoo kätte, et ehk pakub tõlkimishuvi ja saab kokkuleppele no näiteks Paul-Eerikuga, keda ma tollal ise ei tundnud.

Olgu varmalt välja öeldud, et kui mitu kuud hiljem küsima läksin, et kuis lood on ka, et kui huvi või tõlkijat ei ole, ju ma võtan raamatu tagasi? – siis valetas Jaaksoo mu suu ja silmad täis, et niisugust raamatut pole ta eales näinudki! – No asi läks nüüd siingi vaenlaste peale kaebamiseks, aga jäägu see pelgalt vihjeks, et komistuskive oli täis kogu harmsiaana…!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare