Eivųr on üks igavesti põikpäine tegelane, sest olgugi et tal on koolitatud ooperihääl, jätab selle valdkonna õel glamuur ta täiesti külmaks. Meelsamini teeb Eivųr koos professionaalsete džässmuusikutega suures kirikus muusikat, mis vahetab stiili mitu korda loo jooksul. Ta tundub suutvat laulda klassikat ja džässi samal ajahetkel, kähistada kõri pealt Öökuninganna-kõrgusi, nii et need lenduvad Köleri maalitud Kristuse valvsa pilgu all pruunide puust võlvide alla.

Džäss kirikus on põhjamaine nähtus. Esiteks tuleb ta kõne alla ainult luterlikus kultuuriruumis, teiseks seostub see meeleolult Skandinaavia inimtühjade veest ja kaljudest koosneva maastikuga.

Väga sageli tuleb Põhjamaadest loitsivaid muusikuid. Eivųr, Mari Boine, Jan Garbarek. Miski nende koduses keskkonnas sunnib neid otsima šamaanitrummist ja saksofonist helisid, mis meenutavad ka teistele läänemererahvastele nende vanagermaani päritolu. Seepärast ongi Eivųri koostöös Villu Veskiga midagi väga loomulikku.

Muusika tuli sellele kooslusele pealtnäha väga spontaanselt kätte. Ma ei kujuta seda muusikat ette noodistatuna. See oleks tema surm. Ka ei usu ma, et Eivųr suudaks üht lugu mitu korda sama moodi laulda. Muusika ülesehitus oli lihtne: sama motiiv kordus variatsioonidega pulbitsevas gradatsioonis ja iga pill sai piisavalt sõna. Kõik muusikud on saanud tugeva klassikalise muusikahariduse ning see annab neile vabaduse kasutada piiranguteta eri stiilide mänguvõtteid, et raamidest täiesti väljuda ja moodustada žanr, mida on kõige toredam nii mängida kui ka kuulata – jämm.

Džäss elab

Eivųr on laval väga ekspressiivne, ühtlasi äraolev ja kõnekas. Ta ei suhtle mitte kellegagi peale muusika. Lavalolijad isegi liiguvad ühes rütmis, mängimisest rääkimata. Lausa kõhe hakkab, kui selline paganlik jõud pühakotta lahti lastakse.

Veel on Eivųrile meeltmööda kantriballaad, keset kontserti oli paar igavavõitu lugu, mida ta laulis kitarri saatel, kuid sellest palju paremini tuleb tal välja laulmisviis, mida tuntakse nime all kulning ja millega Skandinaavia maades vanasti karja koju kutsuti. Millise tunde tekitab kirikutäies rahvas üks leelotav ja trummi taguv heledapäine piiga! Ta üllatab igal sammul, näiteks võib tema kitarril täiesti ebamääraselt uitavatest harmooniatest välja hulpida “Summertime”. Üllatasid teisedki pillid, näiteks vibrafon, mida mängiti kontrabassipoognaga, ja saksofon, mis tegi minu meelest sulaselget torupillihäält.

See on imeline, millise tõsiseltvõetavuse on etnodzŠäss endale kätte võidelnud. See on segu kahest mõjuvamast muusikastiilist, mis on uuenduslikum kui rokk või pop või ka tänapäeva süvamuusika. Kõik ülejäänud püsivad kaanonites, džäss mitte. Džäss elab.