Tuleb välja, et isegi batka Lukašenka on seekord Gruusiat toetanud.

Lukašenka – uskumatu!

Venemaa Valgevene-suursaadik kirus Lukašenkat, et Venemaa on Valgevenet lääne inimõiguskriitika eest alati hoolega kaitsnud. Kuid nüüd, mil Venemaa ise on sattunud Gruusia ründamise pärast ägeda lääne kriitika alla, võtavad Valgevene poolt sõna teisejärgulised tegelased ja sedagi üpris leigelt.

Venemaa saavutas nüüd seda, mida kogu maailm on ammu oodanud. Tulemuseks on isolatsioon. Venemaa astus välja meie kõigi vastu. See oli nii sürrealistlik ja ebarealistlik samm. Ma arvaksin, et näen seda unes, kui poleks hukkunud nii palju sõdureid ja tavalisi inimesi.

Kuidas vastasid sõja algusele Gruusia intellektuaalid?

Kohe kui Vene lennuvägi hakkas pommitama Gorit, asutasime Rusthaveli teatris kodanikusolidaarsuse staabi, mille juhiks ma sain.

Hakkasime võimalikult kiiresti sündmuste käigust informatsiooni koguma ja seda kogu maailma laiali saatma. Seejärel kirjutasime protestimanifeste ja tõlkisime neid kõigisse keeltesse, mida teame. Saatsime manifestid kõigi demokraatlike maade valitsustele, ühiskondlikele organisatsioonidele.

Mis kasu teie manifestid tõid?

Pärast seda, kui USA ja Euroopa poolne vaikimine hakkas meid lausa lämmatama, otsustasime korraldada massimiitingu minu poolt välja mõeldud loosungi all “Stop Russia”.  Olime valmis välja tulema, kui Vene väed peaksid ilmuma Tbilisi tänavatele. Olime veendunud, et suudame oma tõe ja kätega anda neile vastulöögi.

Milliseks kujuneb intellektuaali roll rünnaku alla sattunud väikeriigis?

Kui käib sõda, siis pole enam intellektuaale, kõik inimesed saavad võrdseks. Igaüks teeb seda, milleks ta on kohustatud: sõdurid sõdivad, arstid ravivad, mungad palvetavad ja kodanikud kaitsevad oma maad.

Me peame näitama meid rünnanud vaenlase elajalikkust. Ma ei usu, et internetiajastul tulevad kuiva nahaga veest välja poliitikud, kes otsustavad lennukitelt pommitada väikseid lapsi. Kui Venemaad ei peatata, siis satub löögi alla kogu ülejäänud demokraatlik maailm.

Aga Gruusia rünnak Lõuna-Osseetia linnale Tshinvalile?

Venelaste väide, et nad tulid lahendama konflikti Osseetias, on bluff ja jama. Nad tulid meid okupeerima, nagu on teinud mitmeid kordi varem. Gruusia kiire ja edukas areng ajas nad lausa loomalikkuseni arust ära. Nad ei ole suutnud alla neelata, et Balti riigid eraldusid Venemaast ja said Euroopa osaks. Nüüd ei kannatanud nad enam välja, et ka Gruusia ja Ukraina lähenevad Euroopale.

Kuid nüüd astusid nad kogu inimkonna vastu.

Mida te ootate Venemaalt pärast seda, kui tankiroomikute lõgin on lakanud?

Nad peavad selle genontsiidi ja ökotsiidi eest, mida nad siin ellu on viinud, kogu maailma ees vabandust paluma.

Milles seisneb ökotsiid?

Genotsiid on inimeste hävitamine, ökotsiid aga kuritegu looduskeskkonna vastu. Nad on süüdanud meie Bordžomi metsad ja Gruusia neitsilikud aiad. Nad valavad need bensiiniga üle ja seejärel pommitavad. Sellepärast meie metsad põlevad. Meie tuletõrjujad ei pääse suletud teid mööda sinna ning me ootame Ukrainast ja AserbaidÏaanist tuletõrjelennukeid.

Osseetia ja Abhaasia ümber on vaenutuli möllanud juba alates 1990. aastatest. Kuidas seda peatada?

Venemaa on seda konflikti kogu aeg õhutanud. Venemaa peab laskuma põlvili ja paluma vabandust kogu maailmalt. Venemaa poolt meie vastu esitatud sõim ja süüdistused pöörduvad neile endale tagasi nagu teele saadetud postituvid, mis toovad valu ja kannatusi.

See kõlab, nagu Gruusia oleks sõja võitnud?

Poliitiliselt me olemegi selle sõja võitnud. Sel päeval, kui Vene tankid seisid  Tbilisi väravas, aga meie parlamendi ees seisid Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina president, sai vaenlane ka ise aru, et ta on kaotanud.

Meie armee andis vaenlasele väärilise vastulöögi. Kõigi sõjas hukkunud poiste mälestuseks kirjutasin luuletuse “Süda peksleb”. Neist sõnadest sai ühtaegu nii mälestuslaul hukkunutele kui ka lootuse laul, et kõik ei ole kaugeltki kaotatud.

Miks ründas Venemaa Gruusiat?

Venemaa kannatab alaväärsuskompleksi all, et ta pole mitte kunagi olnud maailma liider. Sellepärast seisab tema poliitika valel ja hävitamisel. Kuid peale kogu maailma inimeste näeb seda ka Jumal.

Millega te seletate seda, et vaatamata Venemaa rünnakutele ei tunne grusiinid viha venelaste vastu?

Venelased elavad praegu ise oma kodumaal kurjade jõudude pantvangina. Kui me tahame pärast sõda elada ühes maailmas, siis peame esmalt leppima enda sisimas ja seejärel saame omavahel rääkida. Vene muusikud, teadlased ja Nobeli preemia laureaadid vaikisid, kui meil, grusiinidel oli raske. Kõik need inimesed, keda ma väga armastan – Grebentšikov, Akunin ja teised – ütlesid: näete, poliitika on üks asi, aga meie eksisteerime kuidagi eraldi. Kuid see pole tõsi.

Ma ei taha uskuda, et Dostojevski “Kuritöös ja karistuses” peegeldub kogu vene mõtte sügavus, vundament ning et surma külvavates tankides ja hävituslennukites peitub selle tipp.

Kõik, kellega olen Tbilisis rääkinud, kinnitavad nagu ühest suust, et Kaukaasia rahvad – lihtsad inimesed – suhtlevad omavahel vihavaenuta. Venemaa ajab rahvaid oma poliitika huvides tülli. Aga kuidas seletada neid verd tarretama panevaid hirmutegusid, mida grusiinid ja osseedid panid üksteise vastu toime 1990. aastate sõdades?

Gruusia pole enam see maa, mis 1990-ndate alguses. Meil on oma riik, mis toimib suurepäraselt. Venemaa peamine soov oli nüüd see riik purustada. Kuid see ei õnnestunud, sest paljurahvuseline Gruusia on oma mõtetes ja tegudes varasemaga võrreldes väga palju kasvanud.

Gruusia oli maa, kus lõõmas rahvustevaheline vihavaen ja arveteõiendamine. Venemaa arvestas, et piisab üksnes pommi viskamisest, ja grusiinid lõikavad ise üksteisel kõri läbi. Kuid seda ei juhtunud.

Kõik need pommilennukid tulid Gori poolt, kus sündis Stalin. Kuid 20. sajandit ei muutnud mitte üksnes Stalin, vaid ka Charlie Chaplin, The Beatles ja Bill Gates. 21. sajandit loome juba meie, kes me ei soovi tulevikku rajada mineviku vihavaenule.

Gruusia loomeinimestele valitseb nüüd sõjalaulude ajajärk?

Me saame väga hästi aru, et lahingut peetakse informatsiooni ja tunnete tasandil. See kohutav verevalamine on peaaegu juba ületatud, sest peatasime õudse kahepäise kotka.

Minu luuletusest “Süda tuksleb” sai ühtaegu nii sõja- kui ka hukkunute mälestusloits. Nende sõnadega pommitan ma kuulajate südameid ja mõtteid.

Ma langetan pea hukkunud sõdurpoiste mälestuseks. Kuid ma langetan pea ka Eesti, Läti, Leedu, Poola Ukraina ja kogu Euroopa ees, et te tulite meile appi selle õuduse peatamiseks.

Eestis väljendus sõda kaubanduses sellega, et Gruusia veinide läbimüük kasvas järsult…

Kas samal ajal Vene kaupade müük vähenes järsult?

Ma ei ole midagi sellist kuulnud. Vene kaubamärgid pole eestlaste seas kuigivõrd tuntud.

Kui püüda praegust sõda seletada kaubanduslikult, siis Venemaa poolt maailma eksporditav toode on läinud riknema. See kaup haiseb ja kahjustab pakkujat ennast. Väliskapital tõmbub Venemaalt tagasi, rubla kurss kõigub. Nüüd järgneb Venemaal majanduskriis, sest nad on ennast ise nurka ajanud.

Gruusia majanduslikud kaotused on samuti ülisuured?

Meie riik ja majandus funktsioneerib vaatamata sõjale suurepäraselt. Me ei lähe põhja, kaitstes oma taevast. Venelased poleks iial uskunud, et Gruusia-sugune väike maa suudab osutada nii suurt poliitilist, sõjalist ja ka majanduslikku vastupanu.

Mis olid tähtsamad küsimused, millega Gruusia kirjandus tegeles enne sõja puhkemist – veel nädal aega tagasi?

Paljusid huvitas inimese ja riigi olemus. Samuti oli palju sõjajutustusi, mis köitsid oma põnevusega just inimesi, kes pole ise sõjas olnud. Romantilistel teemadel oli oma koht.

Mida otsib kirjanik David-Defi Gogibedašvili?

Mina otsin inimese eesmärki ja tema siin maailmas olemise õigustust. Inimese püüdlused ja vastupidavus avalduvad minu teostes reaalsuse ja müstika piirimail. Minu äsja ilmunud romaan “Demna Gedevanišvili” jutustab noormehest, 30-ndates eluaastates muusikust, kellel raviti psühhiaatriahaiglas depressiooni.

Haiglast välja pääsedes tundis ta endas pulbitsevat erakordset armastuse jõudu. Niimoodi hakkas ta muutma kogu maailma.

Kas te tõepoolest usute, et armastus võib maailma paremaks muuta?

Muidugi. Teisiti pole võimalik.

Sõjapäevadel panin tähele grusiinide meeleolu muutumist. Alguses valitses hirm ja arusaamatus. Enne seda, kui inimesed suunasid needused Putinile, lõkendas viha Saakašvili vastu. Presidenti süüdistati kohutavas tulevikus, mille saabumise ees rahvas värises…

See oli kohutav hirm, sest me ei saanud aru, mis toimub. Vene poliitikud tahtsidki, et viha pöörduks Saakašvili vastu ja ta tõugataks ametist. Meie kodanikusolidaarsuse staabi eesmärk oli just valeinformatsioonile vastu seismine.

Ma austan Saakašvilit kritiseeriva opositsiooni arvamust, sest me elame demokraatlikul maal. Kuid sõja ajal on Saakašvili vägede ülemjuhataja – soovime me seda või mitte.

Me ei saa lubada endale ega ka teistele familiaarsust sellise inimese suhtes.

Olen rääkinud inimestega, kes neavad Putinit ja soovivad halvimat tema tütardele. Nad ütlevad, et Putini surmast ei piisaks, sest sel juhul ta ei mõistaks karistust…

Ei, Jumala eest – ei. Niimoodi ei tohi keegi isegi mõelda. Inimesi, kes nii mõtlevad, karistab saatus ja Jumal. Igaüks vastutab ise oma tegude eest ja lapsed ei puutu sellesse. Kuid andestage nendele inimestele, sest sõja tragöödia on pannud emotsioonid üle ääre keema.

Gruusia seisab nagu Taavet Koljati vastas. Kivi, mille me vastu Koljati laupa viskasime, koosneb tõest ja meie vastupidavusest, mitte vihkamisest ja needustest.  

Mis saab suhetest Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga, mille vaimuelu on samuti Gruusiast ära lõigatud?

Hakkasime just arendama kontakte sealsete vaimuinimestega. Kirjutasime ja mängisime näidendeid, mis näitasid meie ühtsust. Paljud abhaasid ja osseedid hakkasid mõistma, et konflikt pole mitte rahvaste, vaid Venemaa ja Gruusia riigi vahel.

Automaaditorude ähvardusel keelati isegi kloostrites gruusiakeelsete teenistuste pidamine. Põhjenduseks väideti, et klooster minevat vene õigeusu kiriku alla. Milline pahatahtlik vale – vene õigeusu kirik pole kunagi jutlustanud vägivalda ja rahulike elanike pommitamist.

Mõningate politoloogide kinnitusel pole Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat nüüd enam võimalik poliitiliste protsesside kaudu Gruusiaga ühendada. Inimliku vihkamise tase on tõusnud liiga kõrgele. Mida oleks leppimiseks ja taasühinemiseks võimalik teha?

Säärane vihkamine on nagu viirus, mille vastu tuleb leida rohtu. Gruusia kaotas sõjas üksnes infovaakumi tõttu, aga kui me selle vaakumi murdsime, muutusime võitjateks. BBC, CNN, Human Right Watch – nende abiga murrame me Venemaa propaganda Abhaasias ja Lõuna-Osseetias nagu savijalgadel kolossi.

Sõja ajal kirjutatakse rohkem luuletusi kui romaane. Kui kaua kestab Gruusias sõjaluule ajajärk?

Luule on meie vaimu kõrgel hoidnud. Kuid kriis taandub ja sõjaluuleks pole enam vajadust.

Eestis valitseb pehme kirjaniku stereotüüp. Mis süstib teisse sellist sõdurlikku vaimu?

Pehmus näib olevat heaolu tagajärg. Kõik minu armastatud kirjanikud olid sõdurid: Faulkner, Hemingway. Edgar Poe polnud eales automaati käes hoidnud, kuid ta oli sõdur. Mina tunnen ennast sõdurina, kuid lisaks nii Gruusia, Eesti kui ka kogu maailma kodanikuna. Olen rahvuslikus potis küpsenud kosmopoliit. Kui lahkun kunagi kõiksusse, siis pean Jumalale aru andma, mida tegin mina, kui Maa peal voolas veri ja inimesed värisesid šokis.

Poeet peab olema täht ja kasutama oma auditooriumi, et teha inimestele head. Gripp, nohu ja sigarettide otsa lõppemine ei saa olla põhjenduseks, et poeet laseb käed rüppe.

Kas sõda on inimkonna alaline saatja ja meil ei tasu loota helget tulevikku?

Tegelikud vaenlased oleme endile meie ise, inimesed – pole tähtis, mis rahvusest.