David Herbert Lawrence “Vikerkaar”
– Samas aga, mis temasse endasse, tema isiklikku olemusse puutus, siis tundis Will Brangwen, et tema enda tõelise elu suhtes Annaga oli kogu välispidine inimeste maailm väljaspoolne, mitte asja juurde kuuluv. Pühitagu maapinnalt minema kogu too tänapäevamaailma jõletu pealisehitus – kõik linnad, tööstused, tsivilisatsioon, jäetagu järele ainult paljas maa oma kasvavate taimede ja voolavate vetega – tema sellest ei hooliks, kui ainult tema ise alles jääks; temal on Anna, nende laps ja too tema uus imeline kindel teadmine hinges. Kui ta oleks alasti, leiaks ta kuskilt kehakatet, ehitaks peavarju ja muretseks oma naisele toitu.
– Tema ja Anna ei olnud üks. Mehe kiim ei pidanud teda alatasa ülevoolamiseni täitma, voolama läbi tema mõistuse ja isiksuse, kuni ta oli ise niisama kiimas nagu meeski, kuni tal ei olnud enam oma eraldi “mina”. Anna tahtis, et tal oleks omaenda elu. Mees näis tahtvat teda oma olemise, oma kiimaga uhta ja üle ujutada, kuni Anna ise ka enam ei tea, kas ta ongi veel tema ise või on ta mingi teine olevus, keda ühendab mehega tiheda vereläheduse maailm, mis on ta enesesse sulgenud ja eraldab teda jahedast väljaspoolsusest.
– Ja vikerkaar seisis maa peal. Ursula teadis, et mannetud inimesed, kes roomasid soomustatuna ja eraldi üle maailma rikutuse palge, olid ikkagi elus, et vikerkaar võlvus nende veres ja võis nende hinges elule väreleda, et nad heidavad oma ihult lagunemise sarvja katte, et uued, puhtad, paljad kehad pidid tooma uue sigitamise, uue kasvu, mis tõuseb taevase valguse ja tuule ja puhta vihma poole. Ursula nägi vikerkaares Maa uut arhitektuuri, mis pühib vanad kõdunevad, mandunud majad ja vabrikud maapinnalt minema ja ehitab maailma ümber elava Tõe sepikojaks, mis sobib kokku tema kohal kummuva taevaga.
44-aastaselt elust lahkunud inglane David Herbert Lawrence sai puritaanlikul kodumaal tunda peamiselt vaenu.
Tal ei läinud küll nii halvasti nagu Oscar Wilde’il, kes väidetud amoraalsuse pärast vangi pandi, kuid ka Lawrence anti korduvalt kohtu alla sellepärast, mida tema loomingus rõveduseks peeti.
Tema kõmukaim romaan, “Lady Chatterley armuke”, mille ta kirjastas eraviisiliselt Firenzes 1928. aastal, ilmus täielikul kujul Inglismaal pärast skandaalset kohtuprotsessi, kus süüdistatavaks oli sedapuhku kirjastus Penguin, alles kolmkümmend aastat pärast kirjaniku surma.
Mainekatest inglise kirjanikest avaldasid Lawrence’i surma järel talle tunnustust üksnes E. M. Foster ja Aldous Huxley.
Lawrence ja Tammsaare
Mõnedki postmodernistlikud teoreetikud väidavad, nagu olnuks varasem kahe maailmasõja vaheline modernistlik kirjandus liiga elitaarne.
Selle väite pealiskaudsust kinnitavad D. H. Lawrence’i romaanid, mida erinevalt James Joyce’i “Ulyssesest”, Marcel Prousti, Virginia Woolfi ja William Faulkneri romaanidest on väga lihtne lugeda: jutustus kulgeb neis niisama rahulikult sündmuste algusest lõpu poole, nagu keskeltläbi ühes heas eesti romaanis. Lawrence’il leidub ses mõttes kindlasti sarnasust Tammsaarega. Kui võtta aluseks pelgalt jutustamise vorm, ei ole modernist ei Lawrence ega Tammsaare.
Asja teeb keeruliseks see, et alates juba Cervantese “Don Quijotest” ei ole olemas puhtakujulist realismi ega avangardismi. Hoolimata täiesti realistlikust romaanimudelist tõi Lawrence sisus-suhtumistes kirjandusse nii tugeva uue filosoofilise joone, et tema romaane ei anna kuidagiviisi samastada XIX sajandi proosaga. Ta ei mahuks naturalismi alla – mis ometi (Zola ja ta järglaste loomingus) oli saanud “eksperimentaalkirjanduse”“ võrdkujuks.
Lawrence ja Whitman
Samamoodi on olnud kriitika üha kimbatuses Ameerika luuletaja Walt Whitmaniga, kes ootamatult vara, juba XIX sajandi keskpaiku, tuli välja uudse armastusfilosoofiaga, väites jahmatava avameelsusega, et hingelist armastust pole ilma keha-armastuseta olemaski.
Lawrence’ile oli Whitman kahtlemata esmaseks vaimseks toeks, Ameerika poeedi eeskujul hakkas ta kirjutama luulet vabavärsis.
Mis määrangut siis Lawrence’ile ja Whitmanile kohaldada? Panteism kõlab vanamoodsalt, heal juhul romantiliselt. Natuurfilosoofia on keskaegne termin. Naturalism näitab küll inimese ja ühiskonna tingitust biotegureist, aga teeb seda fataalsusega, mis ei jäta millelegi ülevamale elus õieti kohta.
Lawrence’i “Vikerkaarde” tuleb “teistsugune” tundmus “väljast” – kõigepealt aadlisoost poolatari Lydia Lensky, siis tolle tütre Anna ja lõpuks Anna tütre Ursula kaudu. Lydias ja Annas on see peamiselt vaid sisemine mäss, nagu oli Virginia Woolfis: nad kohanevad ajapikku oma olemasolu välise reeglistikuga.
Seevastu Ursula on noor emantsipeerunud naine, kes lükkab abielu tagasi ja tõotab truudust maa kohale väsimatult kerkivale vikerkaarele.
“Vikerkaar” on sümbol ajaloolise naise vabanemisest. Päris kindlasti ei tule feminismi otsida üksnes naiste loodud kirjandusest.
Ka terminit Lawrence’i loomingu kontuuriks tuleks otsida “väljast”. Ehk võiks see olla tellurism – ürgmaisus, jah, kõik kired, mis algavad meie kehast ja verest, sugukutsest. Aga tellurism kätkeb veel midagi enamat, mis sublimeerub psyche’sse mehe ja naise heitlikust, aina lõpliku rahu vastu mässavast üksühtetungist armastuses, mis oma ehtsuse äratundmiseks ei vaja teooriaid.
