David Lynch: mul pole aimugi, kuhu ma välja jõuan
•• Kas te teadsite enne siia tulekut midagi Eestist?
Ei, midagi ei teadnud, aga ma tunnen end siin hästi!
•• Olete siin selleks, et tutvustada transtsendentaalset meditatsiooni ning luua ülikool?
Jah, selle nimeks saab Eesti Maharishi Võitmatuse Ülikool, aga see pole võitmatu mitte sõjaväelises mõttes. Pigem oleks nagu tegu rahuülikooliga. Inimesed peidavad endas suurt potentsiaali ja haridus peaks aitama neil oma potentsiaali arendada. Paraku tavaharidus seda ei tee. Ta annab sulle küll intellektuaalsed teadmised, aga pärast õppe-asutusest lahkumist lähed tagasi stressis maailma, et leida töökoht ja teenida raha. Tööd teha on kena, aga praegune olukord ei lase õppuritel jõuda äratundmisele oma täielikust potentsiaalist.
•• Ehk täpsustate?
See ülikool pole mingi tempel, tegemist pole religioosse asutusega. Transtsendentaalse meditatsiooniga võib tegelda igaüks. Meditatsioon annab sulle lihtsalt vajaliku tehnika, et avada oma teadvust. Iga inimene suudab avada oma täielikke võimeid ja see, kuidas jõuda oma teadvuse süvakihtidesse, on puhtalt tehnika küsimus. Inimesed ei tea tegelikult, mida tähendab teadvus, sest sellest ei räägita ei ajalehtedes ega televiisoris. Aga teadvus on kõige olulisem asi – tänu sellele me eksisteerime, tänu sellele saame öelda “ma olen”. Oma teadvuse avardamine aitab kõr-vale tõmbuda kõigil negatiivsetel tunnetel, nagu pinge, stress, ärevus, kurbus, depressioon, viha, hirm jne.
•• Teie viimane film “Siseimpeerium” tundus olevat teraapilise iseloomuga. Kas teie filmilooming on teadlik meditatiivne protsess?
Kas see film on seotud mediteerimisega? Mõnes mõttes kindlasti, sest olen mediteerinud viimased 32 aastat iga päev kaks korda. Näen, mida see on minuga teinud. Ma olen loomingulisem, naudin töö tegemist palju rohkem ja see on tõesti suur asi.
Kõigis filmides ujub midagi pinna all. Aeg-ajalt tekib mul ideid. Armun neisse ja mõttesse, mil viisil saaksin oma ideid kinematograafiliselt väljendada. Kõik filmid, mis ma olen teinud, ongi sündinud ideedest, millesse ma kunagi armusin.
•• Kas usute säärasesse asja nagu kunstniku vastutus?
Ei ole mingit vastutust. Usun, et tuleb jääda truuks oma ideele ja iseendale. Kui ma ise usun oma ideesse, siis usuvad sellesse ka teised. Aga kui muretsen tööd tehes selle pärast, mida mõtlevad teised inimesed, siis see häirib kogu protsessi tervikuna. Arvan, et peaksin lihtsalt panema oma ideed kasvama ja vaatama, kas nad on üldse piisavalt elu-jõulised, minemaks laia maailma. Inimestel on tegelikult vaba valik, kas minna kinno sinu filmi vaatama või ei, keegi ei sunni neid tagant.
•• Kas te teete filmidele mingit eeltööd? Näiteks “Siseimpeeriumis” olete suurepäraselt näidanud Laura tundeid skisofreenia faasis.
Ei, see tuli puhtalt koos ideega. Tunnen inimesi, kes ütlevad kohe alguses “ma teen filmi vaat sel teemal” ja asuvad siis teemat uurima. Mul pole tavaliselt aimugi, kuhu välja jõuan. Ja idee ei tule kunagi ühe suure tervikuna, ikka fragmentaarselt. Ning siis äkki: “Põmmdi! Ah see on siis tulemas!” Kuna mul pole ikka veel aimugi, mis see kõik tähendab, hakkan mõtlema, fookustan ja siis tuleb ka tähendus. Kirjutan ja kirjutan ning tulebki välja lugu, millest saab stsenaarium. Nii ta lähebki.
•• Kui rääkida lugudest, siis miks te pole veel ekraniseerinud mõn-da Kafka teost?
Tegelikult kirjutasin kunagi väga ammu stsenaariumi “Metamorfooside” ainetel. Armastan väga seda raamatut, aga ülesanne osutus keeruliseks. Esiteks on peategelaseks prussakas ning toona oleks läinud väga kalliks ehitada üles kõik see, mis ma stsenaariumisse kirjutasin. Teine probleem oli Kafka ise. Raamatus on palju sõnu, üks ilusam kui teine, aga neid on raske ekraniseerida. Nii et sõnade rohkus ja hiigelprussakas olid põhjused, miks toona jäi raamat ekraniseerimata.
•• Millised on teie kui autorifilmi ühe ehedama esindaja suhted produtsendiga?
Produtsent on ülioluline! Siin muide tulebki mulle appi transtsendentaalse meditatsiooni kogemus. Produtsent võib teha su elu täiesti põrguks, aga sa mediteerid natuke ja kui produtsent saabub, siis sa juba armastad teda. Ta on seesama inimene, kes varemgi, aga sa näed teda fantastilise tegelasena. Selle asemel et tunneksid õudust või survet või nagu hakkaksid kohe surema, kuulad teda nagu sõpra. Temast saab karakter. Joote koos kohvi, kuulate teineteist ja üsna varsti ongi teil väga head suhted. Ta näeb, et sa pole mitte tema vastu, vaid koos temaga. Ja ma olen olnud alati seda meelt, et kui produtsent tuleb välja hea ideega, tuleb seda kuulata, vastasel juhul aga öelda kindlalt “ei”.
•• Kas te vaatate enda filme?
Ei, mitte eriti tihti. Viimati vaatasin neid oma noorima pojaga, kes oli siis 14-aastane. Iga nädal võtsime ühe filmi ette ja temaga koos vaatamine oli küll huvitav kogemus.
•• Mis on teie järgmised filmid?
Praegu pole midagi töös. Praegu on minu peamine projekt sõita mööda maailma ja heisata Maharishi Võitmatuse Ülikooli lippu.
•• Muide, kuidas elab teie lehm, kes osales samuti “Siseimpeeriumi” reklaamikampaanias?
Hästi. Tema nimi on Georgia ja tegelikult pole ta päris minu oma, vaid rohkem nagu rendilehm. Aga ta on sõbralik, esinenud eri reklaamides ja üleüldse käitub väga hästi. Ta elab farmis, mitte minu juures. Olen kindel, et tema on seda sorti lehm, kes suhtuks loodavasse ülikooli väga entusiastlikult.
David Lynch
Auhindadega pärjatud
elulugu
••Ameerika filmirežissöör David Lynch on üks tänapäeva silmapaistvamaid autorifilmi viljelejaid.
•• 1946. aastal sündinud reÏissöör, kes eksles kaua eri kunstiliikide vahel, saavutas rahvusvahelise tuntuse filmiga “Elevantmees” (1980).
•• Kuus aastat hiljem lõi ta laineid filmiga “Blue Velvet”, kus olulisi rolle täitsid Kyle MacLachlan, Isabella Rossellini ja Dennis Hopper.
•• Film tumedatest jõududest ning kammitsetud ihadest, mis ootamatult lõikuvad idüllilise eeslinna argipäeva, tõstis Lynchi silmapilkselt kultusrežissööri staatusesse. 1990. aasta film “Loomu poolest metsikud” Nicolas Cage’iga peaosas tõi Lynchile Cannes’is Kuldse Palmioksa. Samal ajal jõudis režissöör seriaaliga “Twin Peaks” ka n-ö masside teadvusesse, hullutades televaatajaid üle maailma küsimusega, kes tappis Laura Palmeri.
•• Cannes’i filmifestival on üldse David Lynchi suhtes armuline olnud, sealt on talle tulnud eri auhindu hiljemgi. Viimane neist oli 2001. aastal parima režissööri auhind filmi eest “Mulholland Drive”.
•• Oscari nominatsioone on talle tulnud samuti rohkem kui üks, kuid kuldset mehikest pole Lynch veel enda käte vahele saanud.
•• Lisaks filmidele tegeleb režissöör veel mitme kunstivaldkonnaga ning tutvustab agaralt transtsendentaalset meditatsiooni.
