David Vseviov on selline mees, kes kamraadina on väga hea suhtleja ja suurepärane kaaslane, kuid kes noorena suurt auditooriumi ja avalikke esinemisi eriti ei armastanud. Vahel oli see päris huvitav muutus, mis temas toimus. Sõprade seas elavana silma paistnud mees muutus suuremas seltskonnas üsna vaoshoituks. Aga see ei tähendanud, et ta oleks isoleerunud.
Miks see nii oli? Võimalusi on muidugi palju. Võib-olla oli see mingisugune akumulatsiooniperiood, aga võib-olla ei tahtnud ta lihtsalt igasugustesse primitiivsetesse asjadesse laskuda. Ma rõhutan, et see polnud mingisugune üleolevus, vaid lihtsalt inimese iseloomu kujunemine või käitumisharjumus.
Kuigi Tartu ülikoolis õppides kuulusime väga toredasse seltskonda, ei suhtle me enam nii nagu vanasti, sest asjaolud lihtsalt viivad meid praegu vähe kokku. Kuid seda rõõmustavam on Davidit kuulda raadiost või näha teda televisioonis rääkimas. Temast on saanud ladus avalikkuse ees esineja, ekspert selle sõna kõige paremas tähenduses.
Ma võin ju ette kujutada, millise arengu ta on läbi teinud. Kuid teisalt ma ei imestaks, kui Davidi kohta öeldaks: ta mängib viiulit perfektselt, aga mitte igaühe ees. Ma ei imestaks, kui ta oleks seda kõike kogu aeg hästi osanud.
Igasugused omavahelised peopidamised olid meie sõpruskonnas alati iseenesestmõistetavad, pidusid juhtus spontaanselt ja plaanitult ja neid peeti rõõmuga, aga kodused asjad jäid meil kõigil üldjuhul endale. Ja nii ei meenu mulle ka, et me üksteise sünnipäevi oleks väga tähistanud.
Tagantjärele vaadates tundub, et minu euroopastumisele aitasid kaasa just 1960. aastate suvised külaskäigud Davidi juurde Käsmu. Siis kuulus tema sõprusringi palju tolleaegseid noori Moskva tippintelligente. Ma suhtlesin selle seltskonnaga, ja kuigi ma seda toona nii väärtustada ei osanud, siis oli see just osa tsivilisatsioonist, millest ma tänu temale olen osa saanud ja mis on mulle väga palju andnud.
Sünnipäevaks oleks mul Davidile samuti midagi öelda: jätka täpselt vanas vaimus!
