„Kui ma tahan midagi mõista, mis puudutab olevikku, ja kui küsimuseks on võim ja selle olemus, siis ma valin Rooma keisririigi, sest see on aeg, kui võim näitas end vahest kõige ilmekamalt,” selgitab Vseviov. Ta täpsustab, et pigem kipub ta huvituma nendest ajalooperioodidest, kus peituvad vastused temas tekkinud küsimustele.

Nii polegi Vseviovi Venemaa-huvi mitte niivõrd huvi Venemaa ajaloo vastu kui soov mõista impeeriume: „Venemaa on meile kõige lähedasem impeerium, mille puhul aastaarvud ja tegelased räägivad meile märkidena rohkem kui mõne teise impeeriumi aastaarvud ja nimed.”

Hirm hoiab vigadest

Impeeriumide ja võimuga käib alati kaasas sõna „hirm”. Või täpsemalt öeldes kaitsetustunne. Anekdoodi-Krupskaja ehmatas, kui anekdoodi-Stalin nimetas tema kadunud meest „seltsimees Krupskiks”. Miks? Ja miks see aeg, need inimesed Vseviovi köidavad, on ta ju loomult humanist?

„Tahan neid mõista, et see enam kunagi ei korduks ei minu ega lastega. Vähemalt intuitiivselt püüab inimene ohtu mõista, et seda vältida.”

Siiski kipuvad inimkonna jalgade otsas kolisema ikka samad ämbrid. Vseviovi optimismi maitsestab iroonia: „Aegruumis, kus me elame, oleme pea terve inimpõlve ämbrisse astunud. See annab lootust ka tulevikule, et järsku minu ja mu järeltulijate eluajal ei astuta – tulenevalt hirmust.”

Väite kinnituseks põikab ta Teise maailmasõja viimastele võitlustandritele: „Me teame, miks külmast sõjast ei saanud kuuma sõda. Õnneks on abstraktsest hirmust piisanud. Me oleme ju näinud konkreetseid tulemusi 1945. aastal Jaapanis ja 1986. aastal Tšernobõlis. Sellest on piisanud.” Aga ikkagi räägivad õhtused uudised sellest, kuidas kaks osapoolt ei jõudnud tüütuseni tuttavas kriisolukorras kokkuleppele. Kui nad oleksid ajaloolased?

Vseviov nendib, et kuigi ükski eriala ei anna iseenesest eeliseid ega miinuseid, tulevad ajalooteadmised ikkagi kasuks: „Teadmisi ühiskonna minevikust on vaja, et mõista, kuidas ühiskond toimib täna ja homme.”

Ning ega ajaloolased seejuures teistest inimestest erinevalt toimi. Liiatigi veel miljonipreemiaga majandamisel: „Ma ei usu, et ajaloolane eristuks raha kulutamisel millegi poolest teiste elukutsete esindajatest.”