Dean Reed ehk punane Elvis
17. juunil 1986. aastal leiti Ida-Berliini lähedal olevast Zeuthener Seest mehe laip. Surnu osutus Ameerika lauljaks ja näitlejaks Dean Reediks. Praeguseks on selgitatud, et ameeriklane valis vabasurma, ta oli enne järve minekut neelanud tugevaid rahusteid ja lõiganud läbi randmete tuiksooned.
Aastaid liikvel olnud kuulujutud, nagu oleks publiku pikaaegse lemmiku tapnud julgeolekuteenistus, osutusid (sel korral) valeks. Keskeakriisi põdev marksist oli olnud juba pikemat aega depressiivne ja üritanud varemgi end tappa.
Mees, keda läänes peaaegu üldse ei tunta, oli külma sõja ajal idabloki popkultuuri ikoon. Laulu- ja näitekunstniku sõprade hulka kuulusid Salvador Allende, Daniel Ortega, Che Guevara ja Yasser Arafat. Sotsialismi superstaar, kes protesteeris sõdade vastu, väntas Itaalias vesternfilme, sõitis esimese ameeriklasena mööda Nõukogude Liitu, laulis Ida-Saksa televisioonis ja lasi ennast Liibanonis fotografeerida relvadega ja sai sotsialistlikes vennasmaades nautida tippnomenklatuuri privileege.
Reedi tee Coloradost Hollywoodi kaudu Ida-Euroopasse ei olnud ainult ebatavaline, vaid ka ainulaadne. Hiljuti esilinastus Saksamaal Reedi 20. surma-aastapäevaks valminud dokumentaalfilm “Punane Elvis” (“Der rote Elvis”), mida esitleti juba aasta alguses Berlinale kinofestivalil. Ekraaniteose autor ja rezˇissöör on Leopold Grün (sündinud 1968 Dresdenis).
Peen dokumentaalfilm
“Punane Elvis” on peenetundeline, kuid samas kriitiline dokumentaalfilm, mis kajastab maailmaparandaja elu kuulsuse ja traagika vahel. Kinoteoses näidatakse nii Reedi poliitilist võitlust kui ka ülimat naiivsust. Ühes raadiointervjuus (1981) ütleb ta: “Ma tean, et üksinda ei või ma maailma muuta. Kuid kui suren, soovin ma, et maailm oleks muutunud paremaks, kuna Dean on siin olnud.”
Marksismi pooldaja laulab filmis saksa, inglise ja hispaania keeles ning kutsub inimesi üles liituma sotsialistliku revolutsiooniga ja parandama maailma. Samas paistab välja tema ideaalide utoopilisus ja enese-
kriitika puudus.
Filmis on antud sõna mitmele Reedi tuttavale, nende hulgas Hollywoodis karjääri teinud endisele DEFA stuudio staarile Armin Müller-Stahlile ja viimasele Saksamaa sotsialistliku ühtsuspartei juhile Egon Krenzile. Endine filmikolleeg Müller-Stahl jutustab oma asjatutest katsetest saada Reedilt allkirja resolutsioonile, kus nõuti, et sotsialismi kriitikule Wolf Biermannile tagastataks kodakondsusõigused.
Kaadrid näitavad ka kauboi esinemisi vanglates, vabrikutes ja demonstratsioonidel – tänapäeval tunduvad need kolmanda klassi operetietteastetena, kuid sümboliseerivad samas selgelt diktatuuri sisu ja eesmärke. Rezˇissöör Grün ja kaasautor, Reedi biograafia autor Stefan Ernstig, ei soovi filmikangelase elu selgitada ega kaitsta, nad näitavad vaid fakte. Järelduste tegemise on nad jätnud vaatajale.
“Punane Elvis” on ajalooline dokument mehest, kes uskus, et sotsialismi abil võib maailma helgemaks muuta, kuid murdus hingeliselt kahe maailmaideoloogia erinevuse all. Oma lahkumiskirjas kolm aastat enne Berliini müüri langemist palub ta vahendada Erich Honeckerile: “Sotsialism ei ole veel saanud täiskasvanuks.”
Reed ei näinud sotsialistliku leeri kokkuvarisemist. Peab vist ütlema, et kahjuks. Ehk oleks ta siis taibanud, et inimese loomulikku tungi vabaduse järele ei ole võimalik isegi suurepäraste ideaalidega alla suruda. Tema ise oli tänu oma USA passile privilegeeritud seisundis. Teised seda ei olnud, kuid Reed sulges silmad kibeda reaalsuse ees. Ja see sai talle lõpuks saatuslikuks.
Tom Hanks plaanib mängufilmi
Filmis näidatakse ka kaadreid Reedi viimasest abikaasast, DDR-i filmitähest Renate Blumest. Dokumentaalteose jaoks ei nõustunud lesk intervjuud andma. Näitlejanna müüs koos poja Alexandriga mälestuste filmimisõigused hoopis Hollywoodi superstaarile Tom Hanksile, kes soovib ise stsenaariumi kirjutada ja oma kaasmaalast mängida. Seega, postuumselt võib Reedi unistus Ameerika filmivabrikus karjääri teha isegi veel täituda. Seikleja ja romantik, mässaja ja sõumees, naistelemmik, kes oli Ida-Euroopas sama kuulus kui Elvis läänes, elab tänaseni oma austajate mälestustes. Saksmaal on Reedi plaadid ja filmid jälle populaarsed.
