Debora Vaarandi mälestusväärsed aastad


Ta on arvatud Eesti seitsme olulisema naisluuletaja sekka. Ta on olnud abielus kodumaise kirjanduselu kuulsustega, töötanud eelmise sajandi süngeimatel aastatel Sirbi ja Vasara vastutava toimetajana ning aidanud kirjandusse astuda “kassetipõlvkondlastel” Paul-Eerik Rummol, Arvi Siial, Mats Traadil ja Enn Vetemaal. Tänavu oktoobris tuleb Debora Vaarandi 90. sünnipäev.

uuli alguses kirjastuselt Tänapäev ilmunud mälestusteraamatu “Aastad ja päevad. Nooruselugu” esimeses lõigus tõdeb autor, et läbi-

elatud aastad sulavad tagasi vaadates ebamääraseks tombuks. “Elavana püsivad üksnes päevad,” kirjutab Vaarandi. “Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.” Autobiograafia on kujundirikas nagu Vaarandi enda luulegi, ent jutulõng katkeb peategelase 30. eluaasta juures. “Aeg on otsa saamas,” nendib poetess raamatu lõpus lakooniliselt. “Ei jõua.”

Ajakirjaniku püüdlused Vaarandilt intervjuud välja meelitada ei kanna vilja. “Nüüd on ju hoopis teine luule… Mida oskan mina selle kohta öelda?” küsib ta. Reporteri edasised katsed lükkab ta äärmise viisakusega, kuid kindlalt tagasi. Vaarandi tunnistab, et sooviks enda meediakuvandit kontrolli all hoida, ent intervjuu põhjalikumaks ülevaatamiseks ei jätku tal energiat.

Samal teemal:

Debora Trull sündis 1. oktoobril 1916, kui möllas Esimene maailmasõda. Valdav osa Võrus ilmavalgust näinud tüdruku lapsepõlvest möödus Saaremaal. Selle kandiga on tihedalt seotud üks eestlastele enim mällu sööbinud luuletekste – iseasi, kas noorem põlvkond oskab seda seostada Vaarandi nimega. Nimelt lõpeb Rahva Hääle tõsielulisest artiklist inspiratsiooni saanud ja sotsrealistlikku poeesiavormi valatud luuletus “Talgud Lööne soos”, mis kujutab kolhoosnikke sookuivendustöödel, ootamatult romantiliselt. Pikema luuletuse kuus viimast salmi räägivad uhkest ja ilusast saarepiigast, keda noor punaarmeelane üritab tagajärjetult “ära rääkida”. Raimond Valgre viisistatud ja Georg Otsa poolt unustamatuks lauldud laulu “Saaremaa valss” tunneb tänini iga laps.

Lapsena oli Debora Vaarandi enda sõnul arg ja üksildane unistaja, kes istus alatasa ninapidi raamatus. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris. Aasta varem oli neiu lõpetanud gümnaasiumi, ent isiklik tulevik paistis tuhm ja ähvardav. Kuidas leida tööd? Ülikooli minek oli majanduslikel põhjustel mõeldamatu. Siis toimus kohtumine, mis muutis nii Vaarandi elukäiku kui ka Eesti kirjanduslugu.

1935. aasta sügisel tutvus Vaarandi kohalikul kirjandusõhtul Aadu (Adolf) Hindiga, kes töötas toona algkooliõpetajana. Hoolimata peigmehe perekonna ninakirtsutustest kihlusid noored peagi ja astusid järgmise aasta juunis abiellu. Ootamatult oli Vaarandi sisenenud Tartu kirjanike ja boheemlaste ringkonda, kus sündisid tutvused August Sanga, Kaarel Irdi ja teiste tollaste tähtedega. Nüüd oli võimalik ka ülikooli astuda.

Aadu Hint märkas esimesena oma abikaasa literaadikalduvusi ning aitas ta üle väljaan-

de Eesti Kirjandus lävepaku.

Mälestusteraamatus tunnistab Vaarandi, et oli noorele inimesele tüüpiliselt enda arvustatavate autorite vastu liiga terav. “Ma ei mõtelnud siis veel, kui meelevaldsed on kriteeriumid, mis sõltuvad moest, maitsest, loomusest endast. Autor, kes juba loomult sulle ei istu, on parem rahule jätta,” kirjutab Vaarandi nüüd.

Abielu pedantse ja enesekeskse Aadu Hindiga ei toonud paraku õnne. Suhet varjutas ka abielupaari ainsa lapse õnnetu surm pahaendelise kõlaga 1939. aastal. Pärast juunipööret Sirbis ja Vasaras töötanud paljulubava tõlkija ja literaadi käe võitis endale Sirbi ja Vasara, hiljem Rahva Hääle peatoimetaja Anton Vaarandi. Tema õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Tuleb märkida, et stalinistlikud repressioonid ei läinud tema lähedastest mööda – külmale maale saadeti onu ja tädi perekondadega. Teine tädi põgenes 1944. aastal Eestist ja asus hiljem Ameerika Ühendriikidesse.

Ajakirjanikuks sobimatu

Loe veel

Sõja jalust evakueerunud ja muu hulgas Moskvas ja Leningradis Rahva Hääle toimetuses töötanud Debora Vaarandi naasis 1944. aastal Eestisse. Siin asus ta uuesti tööle Sirbi ja Vasara vastutava toimetajana. Ehkki Vaarandi töötas ajakirjanduses mõnda aega ja kõrgetel kohtadel, arvab ta nii autobiograafias kui ka mõni aeg tagasi antud intervjuus, et tegelikult puudusid tal ajakirjanikutööks igasugused eeldused. “Suhtlemine inimestega oli nii hirmutav, et ei käinud kordagi isegi Kuku klubis,” meenutab ta Eesti Ekspressile antud usutluses.

1945. aastal ilmus viimaks Debora Vaarandi peamiselt võõrsil kirjutatud debüütkogu, mis sai sõjamõjude tõttu apokalüptilise nime “Põleva laotuse all”. Luulekogu oli kantud kodu-

igatsuse vaimust, lisaks kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Debüüt oli vabavärsis. Tänu sellele kogule ning Alfred Adleri psühholoogiaraamatu “Inimesetundmine” enne sõda ilmunud tõlkele võeti Vaarandi kirjanike liitu.

Sõja-aastad olid poetessi jaoks rasked. Ülikoolihariduse omandamine filosoofiateaduskonnas jäi pooleli, abielu Anton Vaarandiga katkes. Esimesel sõjajärgsel aastal tabas luuletajat tuberkuloos, mis sundis teda toimetajaametist loobuma. Ent pole halba ilma heata – arvatavasti poleks haiguseta sündinud ka “Saaremaa valsi” sõnu, mis on kirjutatud haiglas.

Unistaja aknal

1952. aastal, mil Vaarandi oli juba lõplikult aktsepteeritud kirjanik, abiellus ta luuletaja, prosaisti ja näitekirjaniku Juhan Smuuliga. Arvatavasti oli koos-elu õnnelik, sest kestis aastakümneid. Vaarandi jätkas tõlketööd, kuid murrangu tõi tema luuletajakarjääri 1959. aastal ilmunud kogu “Unistaja aknal”, milles autor näitab ennast võimsa loodus- ja armastuslüürikuna. Stalin oli surnud ja poliitilisi teemasid ei pressitud enam nii rängalt kirjanike loomingusse.

Vaarandi aitas luulet edendada ka teisiti kui autorina. ENSV teenelise kirjaniku tiitlit kandev daam sai 1962. aastal noorte kirjanike kasseti toimetuskolleegiumi liikmeks. Omaaegne kirjastusjuht Aksel Tamm märgib, et Vaarandi oli noorte kirjanike jõulise enesekehtestamise üle õnnelik, erinedes nii konservatiivsema mõttelaadiga kirjandusfunktsionääridest. “Kui kassett (Paul-Eerik Rummo, Linda Ruudi, Arvi Siia, Mats Traadi ja Enn Vetemaa luulevihikud) oli ilmunud, avaldas Debora kauni retsensiooni,” meenutas Tamm 2001. aastal. “Uue sajandi inimene ei saa aru, mis pingeid ja probleeme siin üldse olla võis, missugune see retsensioon siis veel oleks pidanud olema. Kes kuuekümnendaid mäletab, mäletab sedagi, et uuema luule põrnitsejaid oli päris paras jagu.” Vaarandi endine abikaasa Aadu Hint kurjustas noorte poeetidega avalikult, sest nood ei kasutanud kirjavahemärke.

1960.–70. aastatel küpses Vaarandi luuletajana, tema kasutatavad kujundid ja seosed muutusid järjest rikkalikumaks. Luuletusi kandev nukrameelsus jäi püsima. 1977. aastal ilmunud kogu “Tuule valgel” on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele. Vaarandi oli siis 61-aastane. Tema luuletuste tuul on sama hoolimatu iil, mis läbib kogu eesti kirjandust, pühkides kirjanike jalajäljed maakamaralt. Vaarandi jätab selles teoses lugejaga hüvasti.

Viimase luuletuse viimases reas on märgitud, et koduaia pärnapuu oksad “jäävadki kiikuma, kui ma väravast lähen”. Eestikeelne kirjasõna ei kaotanud tema panust siiski täielikult, ta rikastas seda tõlgetega Bertolt Brechti, Anna Ahmatova, Eino Leino jt kirjanike teostest. 1987. aastal ilmunud meeneraamatus “Aeg tuli…” on esindatud nii Vaarandi tõlked Ahmatova luuletustest kui ka vastupidi. See on eesti ja vene kirjanduse üks olulisemaid kohtumisi.

Paratamatult tuleb küsida, milline roll on Vaarandi loomingul praegu. Nooremat põlvkonda, juhul kui nad on poetessi loominguga üldse tuttavad (Vaarandi mahtus küll 1996. aastal ilmunud Pärt Liase kirjandusõpikusse, ent jäi välja hilisematest), paneb kulmu kergitama autori kommunistlik minevik. Seoste otsimisega ei maksa siiski liiale minna.

Tõsi, Vaarandi teostest leiab muu hulgas Stalini surmale pühendatud värsid: “Me sõber, meie õpetaja, / Suur inimene lahkus meist.” Selle patu korvab ta aga kümmekond aastat hiljem ilmunud kujundiga: “Kui elupuud raiuti, / lendasid elavad laastud / ja iga kild kisendas kirve all. // Seda peab unustama / iga päev uuesti.” Vanema põlvkonna inimesel on nende ridade vahele kirjutatut vahest kergem mõista… Kuigi Vaarandi oli 50-aastase staazˇiga EKP liige – oma vasakpoolset maailmavaadet pole ta ka hiljem varjanud –, on olulisim osa tema loomingust ajatu, assotsiatsioonirikas tunde- ja loodusluule.

Oleks võinud vähem kirjutada

Vaarandit on elu jooksul pärjatud ohtrate preemiatega. Tema sahtlites peaks leiduma Eesti Vabariigi III klassi Valgetähe orden ning Soome Vabariigi Valge Roosi rüütelkonna rüütlirist. 1965. aastal sai ta esimese Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, milleks on raha asemel karjasemärss. 1994. aastal anti talle Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia, 2005. aastal riiklik elutöö preemia. Tundub aga, et poetessi sellised austusavaldused ülearu ei kõiguta. “Ei ütleks, et ma oma loomingust nii hirmus vaimustuses olen,” pihtis ta kümne aasta eest Päevalehele antud intervjuus. “Üldiselt oleks võinud vähem kirjutada.” Ent midagi ei ole teha, eluajal legendaarseks saamine toob kaasa mõningat ebamugavust.

Oma loomingus sageli rahvaluule motiive kasutav Vaarandi on eesti suulist pärimust mõjutanud ka muul moel kui “Saaremaa valsi” sõnade kaudu. Vähesed teavad, et just temale kuulub üleminekuajal tulevasele presidendile ja ammusele sõbrale Lennart Merile sünnipäevapeol pahvatatud fraas: “Lennart, sa muutud iga aastaga üha rohkem Viiralti kaameli nägu!” Kuigi presidendi poliitilised vastased püüdsid uut hüüdnime kasutada negatiivses kontekstis, ei pannud hea huumorimeelega Meri ise seda lauset põrmugi pahaks. Pealegi, nagu Vaarandi hiljem märkis, oli Viiralt ju suurepärane kustnik.

Sügisel tähistab Debora Vaarandi sünnipäeva Kuressaare linnateater koostöös Muhu muuseumiga.

Teised temast

•• Viivi Luik (2000. aastal ilmunud valikkogu “See kauge hääl” eessõnas): Debora Vaarandi kehastada eesti luules on karmid mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piiblipilved. Vaarandi avarused ei ole kunagi unelevad. Need on voogavad ning ärevad ja võib uskuda, et silmapiir varjab väehulki lippudega, seal toimub rahvasterändamisi telkide ja kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone, sünnib uusi aegu. Selle avaruse värv on punane.

•• Toomas Liiv: Debora Vaarandi on üks ehtne Kodu-Eesti luuletaja, kes on koos Eestimaaga läbi teinud kõik viimase 90 aasta katsumused. Oma olemuse on ta piltlikult jäädvustanud luuletuses “Tume tunnel”: “Lähen olen laps ja elu / mina veel ei tunne / Otsast peale tuletunnel / otsast tume tunnel.” Esmajoones mõjub see luuletus kordumatu Tallinna-nägemusena, kus luuletaja tunneb end ikka veel külalisena.

•• Paul Viiding (1959, luulekogu “Unistaja aknal” arvustuses): Teravamini kui harilikult meenub Vaarandi uue raamatu puhul, et luule ühiskondlikku funktsiooni, salgamatult tema peamist ülesannet ja õigustust, ei tule mõista primitiivse moraaliõpetusena. Luule kasvatav toime realiseerub kaudseid ja keerulisi teid mööda. Tundmuste kultuur. Esteetilise kasvatuse kaudu eetilisele kasvule, see on umbes see tee. Halb inimene ei saa nautida head luulet.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare