Eesti kultuuriloosse on jälje jätnud kolm venda, kolm omanäolist kunsti-Krustenit – Otto, Pedro ja Erni. Otto (1888–1937) oli karikaturist, Suur Pilkaja, ja lahkus vara. Tema mälestuseks on Rein Loodus koostanud monograafia mõõtu albumi (1972). Pedro (1897– 1987) oli viljakas ajakirjanik ja kirjanik nii Eestis kui ka paguluses Saksamaal ja Ameerikas. Esimese monograafilise käsitluse avaldas temast tollane kaaslinlane Washingtonis ja töökaaslane Ameerika Hääles Mall Jürma juba 1964. aastal. Erni (1900–1984) oli kirjanik Eestis ja tema mälestuseks istutasime vist 2000. aastal puu Tartus Vanemuise parki. Puu kasvab ja sellest möödudes mõtlen Krustenitele, keda oli tegelikult kuus venda ja kes olid ilmale tulnud Muraste mõisa aedniku peres.

Siis oli juttu Ülo Tontsuga, kellel oli perekondlike sidemete tõttu kõige rohkem eeldusi selleks, et tuleks kirjutada monograafia Krustenitest – olgu siis kolmest kunstivennast või kogu suguvõsast. Realistina oma töid plaanides on Ülo Tonts valinud Pedro Krusteni elu ja loomingu loo kui küllap hingelähedasema, ja selle nüüd korralikult ära teinud.

Autor teeb ladusa ülevaate

Mis puutub teaduslikkusesse, siis seda Ülo Tonts tõrjub, ehkki formaalselt osutavad raamatu välisilme ja viited korralikule monograafiale. Andmestik on usaldusväärne ja peale ka nimeregistrisse jäänud näpuvea Henrik Visnapuu viimase elukaaslase Silvia Narma nimes muid vigu ei kohanud. Sulg lippab, tekst jookseb ning Pedro Krusteni elust ja loomingust saab lugeja ladusa ülevaate. Tegija seatud eesmärgi on raamat täitnud.

Samas jääb silma terve hulk küsimärke. Neid on pea igal leheküljel ja enamasti paar-kolm. Kirjutaja oskab esitada küsimusi ja nende najal teksti edasi vedada. Ühed küsimärgid on retoorilised ja vastust ei nõua, sest selle leiab lugeja kontekstist. Teised küsimärgid eeldavad mõnikord kirjandusloolise koolitusega lugeja nõustuvat noogutamist. Aga kolmandad, mis võiksid saada ka vastatud, jäävadki õhku rippuma. See annab kogu raamatule veidi visandliku ja väheke vana rasvaga rahuldumise varjundi. Kuigi saanuks minna nii sügavamale teostesse kui ka hõlmata põnevamalt nende loomise aegruumilist konteksti.

Kirjaniku eluloo puhul pole ju pelgalt tegu tema isikliku eluga, mida Tonts käsitleb igati delikaatselt, vaid ka teda ümbritsenud kultuuri- ja ajalooruumiga. Ka see on antud üsna põgusalt.

Kui tuua mõned näited, siis Saksamaal seltsielu käivitamise juures oli kahtlemata oluline Henrik Visnapuu loodud ülemaailmne Eesti kirjanduse selts, mis mõnevõrra tegutses hiljem edasi ka ülemeremaades. Krusten on sellest kirjutanud oma Visnapuu-raamatus “Kaugelviibija käekõrval”. Kas selles oli mingi osa ka Krustenil?

Oluline on ka isiklike suhete võrgustik, kuid näiteks Krusteni tutvust hiljem Ameerikas eduka ja tuntud karikaturisti Edmund Valtmaniga puudutatakse vaid riivamisi. Vahest vääriks see esiletõstmist? 

Nõustun täiesti Ülo Tontsuga, et Krusteni tegelased on ajaloo tunnistajad ja sellistena kordumatud. Ja muidugi olid nad pagulased nagu ka kirjanik ise. Kui aga peatükk “Pagulane kirjutab pagulusest” lõpeb Krusteni-biograafias küsimärgistatud lausega “Oli pagulus kui inimlik seisund üldse mööduv?”, siis just siin on üks intrigeerivaid sõlmprobleeme, mis sobiks Krusteni loomingu käsitlemise teljeks. See küsimus nõuaks sisukamat lahtikirjutamist ja ka Krustenist lähtuvat vastust.

Pisteliselt selle temaatikaga raamatus siiski tegeldakse. Lähisuhte puudumine ühiskonnaga, milles kirjanik ligi nelikümmend aastat elas, öeldakse novellikogu “Huupi valitud” kohta. Teisalt, vaidlemata, ent märkuse korras – ilma paratamatu lähisuhteta poleks saanud kirjanik sellist raamatut kirjutada. Ka osa Balder Jaani nime all New Yorgi eesti ajalehes Vaba Eesti Sõna oleks siis vist olemata.

Krusten oli ilmselt siiski küllaltki seltskondlik inimene eestlastega suheldes, kuid ameeriklastesse suhtus ta distantsilt, nagu ka raamatus märgitakse. Ent samas kahtlemata erksa tähelepanuga. Omaks ta neid ei võtnud. Erak ta polnud, aga kirjanikutöö kuni pensionile minekuni 1967. aastal nõudis igapäise Ameerika Hääle ameti kõrval ka rahulikku aega süvenemiseks.

Pedro Krusteni raamatuid tagantjärele meenutades tekib muidugi küsimus ajaproovile vastupidavuse kohta. Tema loomingul on kõik hea kirjanduse omadused, kuid tundub, et ega tänapäeva Eestis tema teoseid eriti ei loeta, ja kurtmine selle üle jäi kõlama ka ühes Tontsu varasemas artiklis. Samas ju võiks.

Krusteni romaanide tähendus

Krusteni romaanisarja Kaldametsa-triloogiat on tähenduselt võrreldud Tammsaare “Tõe ja õiguse” ja Ristikivi Tallinna-triloogiaga. Kuigi minu jaoks on rõhud veidi mujal. Peaksin olulisemaks ja isegi omamoodi vapustavaks romaani “Laev akna taga” (1955) – lugu Sinimägedes haavata saanud ja käteta ning pimedaks jäänud eestlasest, kes abiellus sakslannaga ja kellel oli olemas ka prototüüp. Just selles teoses paistab silma Krusten psühholoogilise proosa meistrina. Samal ajal aga ärgitavad huvi Tontsu raamatus toodud sõjajärgses ajakirjanduses ilmunud Krusteni lühiproosa kirjeldused, milles paistab nii head ajataju kui ka isegi allegooriat või sümboolikat. Ja siis muidugi raamat Henrik Visnapuust, “Kaugelviibija käekõrval”, mis on uustrükina ilmunud Ilmamaa samas sarjas “Eesti kirjanikke”. Ning hilisloomingusse kuuluvad miniatuursed memuaarid “Hullumajast möödumisel” (1972) ja “Aiapidu lampioonidega” (1978) on tõelised pärlid!

Tänu viimati mainitute soojale inimlikkusele ja jäljendamatule isikupärale on Krusteni loomingut käsitlenud Ilmar Mikiver, kaaslinlane Washingtonis, laenanud ehtekunstist Eesti kirjandusteaduslikku keelde proosa väikevormi tähistava mõiste “kamee”.



Ülo Tonts

PEDRO KRUSTEN

Ilmamaa, 2007